Читать онлайн «Bel-Ami»

Esimene osa

I PEATÜKK

Georges Duroy lasi kassapreilil viiefrangilisest tagasi anda ja väljus restoranist.

Endise allohvitseri kergatslikkusega oma loomupärast rühikust rõhutades ajas ta rinna ette, keerutas vilunud sõjameheliigutusega vuntsi ja heitis üle saali viimase kiire pilgu – ilusa mehe vangistava pilgu, mis üksikud hilised lõunastajad otsekui võrku püüdis.

Naised tõstsid pead: kolm töölistüdrukut, üks lohakalt kammitud ebamäärases eas muusikaõpetajanna lootusetult tolmunud kübara ja halvasti istuva kleidiga ning kaks abikaasade saatel tulnud pürjeliprouat – kindlate hindadega nurgataguse söögimaja vanad kunded.

Tänavale jõudnud, seisatas Duroy hetkeks ja kaalus, mida järgmiseks ette võtta. Oli 28. juuni; taskus kõlises täpselt kolm franki nelikümmend santiimi, millega pidi kuu lõpuni välja tulema. Sellest jätkus kaheks õhtueineks, kui lõuna vahele jätta, või kaheks lõunaks, kui õhtusöök vahele jätta – vabal valikul. Ent võttes arvesse, et lõuna maksab kakskümmend kaks soud, õhtueine aga kolmkümmend, jõudis Duroy järeldusele, et ainult päevase söögikorraga piirdudes jääks üks frank kakskümmend santiimi järele, mille eest võiks endale bulvaril veel kaks korda lubada kerget suupistet leiva ja vorsti näol ja pealekauba kaks kannu õlut. See viimane oligi õhtuti ta suurim priiskamine ja rõõm. Ta hakkas mööda Notre-Dame-de-Lorette'i tänavat edasi minema. Kõnnak oli tal ikka veel samasugune kui neil aegadel, mil ta kandis husaarimundrit – rind kummis, jalad pisut harkis, nagu äsja sadulast maha hüpanud. Hoolimatult tegi ta endale rahvarohkel tänaval teed, müksas õlaga, tõukas möödujaid, vaevumata sammu võrragi kõrvale põikama. Võrdlemisi luitunud kõvakübar istus viltu peas, kand raius kõvasti vastu maad.

Kogemata tsiviili sattunud endise uhke sõjamehe hoiakuga näis ta alalõpmata kedagi trotsivat – vastutulijaid, hooneid, tervet linna.

Kuuekümnefrangisest ülikonnast hoolimata kiirgas temast mingit praalivat elegantsi, mis oli küll labasevõitu, aga sellegipoolest ehtne. Pikk tugev kasv, heledad, pisut ruuge varjundiga kastanivärvi juuksed, kikkis kohevad vurrud nina all, tibatillukeste pupillidega selged sinisilmad, loomulikud kiharad keset pealage lahku kammitud – kõik see kokku tegi temast rahvaliku armastusromaani tüüpilise südametemurdja.

Oli parasjagu niisugune suveõhtu, kus Pariisis õhust puudu tuleb. Saunakuumust õhkuv linn näis lämmatavas öös higistavat. Kanalisatsiooni kivistest suudest hoovas mürgist lehka, köökide madalatest akendest tõusis jälki nõudepesu- ja hapuks läinud kastmete haisu.

Kangialustes istusid uksehoidjad kaksiratsa õlgpõhjaga toolidel, käised üles kääritud, piibud tossamas; mehed kõndisid tänaval roidunud sammul, paljapäi, kübar käes.

Bulvarile jõudes jäi Georges Duroy jälle kõhklevalt seisma, kahevahel, mis edasi teha. Ühest küljest oli tal kange tahtmine minna Champs-Elysées'le ja Boulogne'i metsa puiesteele, et pisut värskendust leida; teisest küljest näris teda armuseikluse igatsus.

Kuidas see küll võiks hargnema hakata? Tal polnud aimugi, aga ta ootas seda juba kolm kuud, päevast päeva, õhtust õhtusse. Tänu oma ilusale näolapile ja galantsetele oskustele näppas ta siit-sealt mõne armuraasukese, kuid ta lootis aina midagi enamat, midagi paremat.