Читать онлайн «Hobedapoiss»

1.

KUI ALADDIN ESIMEST korda lühikestes pükstes poissi nägi, sadas lund. Taevast katsid rasked pilved ja oli külm. Aladdin kavatses minna koos sõbratari Billiega uisutama. Läbi Åhusi voolav jõgi oli külmunud ja kitsast veeribast oli saanud libe jäärada. Aladdini isa ütles, et ta ei mäleta, millal viimati midagi taolist juhtus.

„Ma olen Åhusis elanud peaaegu kümme aastat ega ole veel kordagi näinud, et vesi juba novembris jäätuks,“ rääkis ta.

Aladdin kuulas ta juttu ning pakkis samal ajal võileibu ja termost sooja kakaoga seljakotti.

Ema ja isa tulid Türgist Rootsi, kui Aladdin väike oli. Ta ei mäletanud sellest mitte põrmugi. Kui keegi küsis, kust ta pärit on, vastas Aladdin alati, et Åhusist.

Sel päeval, kui Aladdin lühikeste pükstega poissi nägi, oli tal kiire. Ta teadis, et oli hiljaks jäämas, ega tahtnud, et Billie peaks teda ootama.

Ehkki praegu ei olnud see tegelikult Aladdini süü, et ta hiljaks jääb. See oli tema vanemate süü. Nendele tuli pähe mõte müüa maha oma maja ja kolida vanasse veetorni, kus asus nende restoran „Türklane tornis“.

„Kas me hakkame veetornis elama?“ pani Aladdin imeks. „Hullud olete või, see ei ole võimalik!“

„Miks mitte?“ küsis Aladdini ema. „Terve torn on ju meie oma, aga restoraniks kasutame sellest vaid esimest ja viimast korrust. Kõik vahepealsed korrused on tühjad. “

Ja nii tehtigi. Nad kolisid mõni nädal tagasi sisse. Aladdin pidi mööda treppe kuuendale korrusele lippama, et oma tuppa jõuda. Seepärast jäi ta sageli hiljaks, kui läks mõne sõbraga kohtuma.

Restoran oli hakanud alla käima. Nad ei teeninud enam nii palju raha kui varem. Seepärast müüsid nad kõigepealt maja ja seejärel paatelamu, milles tavatsesid suviti elada.

„Mõnikord on raha rohkem ja mõnikord vähem,“ rääkis Aladdini isa. „Mis siin ikka nii väga erilist on. “

Kuid Aladdin nägi, et isa oli murelik, ja see häiris teda. Tunne ei olnud sugugi hea.

„Olge uisutades ettevaatlikud,“ manitses ema, kui seljakott pakitud sai. „Pea meeles, et vesi on külmunud ainult ülesvoolu, mitte sadamas laevade juures. “

„Ja-jah,“ kostis Aladdin kähku ja tormas minema.

Ema kutsus ta ukselt tagasi.

„Ära õhtusöögile hiljaks jää. Isa ja mina tahame sinuga rääkida. “

Ema nägu oli tõsine. Aladdin kibrutas laupa.

„Kas midagi on juhtunud?“

„Me räägime sellest hiljem. Mine ja lõbutse nüüd Billiega. “

Ema pöördus ümber ja naasis restorani. Aladdin hakkas ebakindlalt trepist alla astuma. Huvitav, millest vanemad temaga rääkida tahavad?