Читать онлайн «Enne kui on hilja»

Ketlin Priilinn

ENNE KUI ON HILJA

Rebecca Lindebergi sarja 1. raamat

Toimetanud Kaili Nurk

Kujundanud Liis Karu

© Ketlin Priilinn ja kirjastus Tänapäev, 2015

ISBN 978-9949-27-832-9

Trükitud OÜ Greif trükikojas

ISBN 978-9949-27-885-5 (epub)

Eellugu

Margareth Kivilaan oli eluaeg pidanud end hea intuitsiooniga inimeseks. Nii mõnedki tema unenäod olid täide läinud ning naine uskus siiralt, et tunneb alati varakult ette, kui midagi olulist on juhtumas, olgu see siis hea või halb asi.

Ta eksis. Sel mõnusalt rahulikul pühapäeva hommikupoolikul, kui talle üle hulga aja jälle veidi vabadust ja lõõgastust osaks pidi saama, ei viidanud miski sellele õudusele, millega tal kohe-kohe silmitsi tuli seista. Margareth uskus siiralt, et tulemas on tore päev. Ta oli seda juba ammugi oodanud, imestades ise sealjuures, kui lihtsat asja võib inimene igatseda ja sellest nii suurt rõõmu tunda. Ilmselt oli see midagi niisugust, mida saidki mõista vaid need, kes olid ise väikeste lastega juba pikemalt kodused olnud. Margareth mäletas ise ka, et tööl käies oli rahulikult poodide külastamine ja sõbrannaga kohvitamine täiesti tavalised ja igapäevased asjad, millele ta mingisugust tähtsust ei omistanud. Nüüd aga olid need üksnes iseenda või mõne hea sõbranna seltsis veedetud tunnikesed lausa kulda väärt hetked, mil igapäevane rutiin, lastega seotud mõtted ja mured veidikeseks peast heita. Ta oli Taneliga sõlminud kokkuleppe, et mees vaatab vähemalt korra kuus ühel laupäeval või pühapäeval ise laste järele ning tema saab rahus ennast tuulutama minna. Õnneks oli mees meeleldi nõus seda tegema, ehkki muul ajal ei saanud just öelda, et ta kangesti nendega tegeleda oleks viitsinud. „Mina käin ju ikkagi tööl ja olen koju jõudes surmväsinud,” tavatses ta öelda, ajades naise sellega alati endast välja. Just nagu oleks tema kodus puhkust nautinud! Vahel mõtles Margareth kibedusega, et mehed ei saa vist ealeski aru, kui suur töö on päevast päeva lapsega tegelemine.

Ta ei saanud küll öelda, et ta ei oleks nautinud seda viit aastat, mis ta kahe lapsega kokku kodus oli veetnud – vastupidi, naine meenutas sageli heldimusega Mia ja Rasmuse beebiiga ja tal oli hea meel, et ta ei otsustanud neid kumbagi liiga varakult sõime panna. Väikesed lapsed vajavad ju oma ema lähedust, selles oli naine alati veendunud olnud. Ta uskus sellesse ka nüüd, ent ei saanud salata, et ta tundis kergendust, mõeldes sügisele, mil ka äsja kolmeseks saanud Rasmus lasteaiateed pidi alustama. Just rutiin oli see, mis kõige rängemalt mõjus. Päevast päeva samad tegevused: ärkamine, pudrukeetmine, ikka ühtede ja samade multikate ning raamatute vaatamine, voolimine-kleepimine-joonistamine – need kõik olid ju iseenesest toredad ja eriti kihvt oli vaadata, kuidas lapsed üha arenesid ning järjest rohkem asjadest aru said, kuid samas väsitas ja nüristas sellises pidevas rutiinis elamine ikka korralikult. Eriti veel arvestades, et Rasmus oli oma kaks aastat vanemast õest kordades rahutum, tormakam ja igas mõttes keerulisem laps, kellega iga päev vist küll kümneid kordi tuli maid jagada ja üritada kompromissidele jõuda. Ega Miagi lihtsate laste hulka kuulunud, tüdruk magas öösel kohutavalt halvasti pea kolmanda eluaastani, kuid vähemalt ei tarvitsenud tema puhul iga sekund muretseda, mida ta ometi järgmiseks korda võib saata. Tarvitses vaid korra pead pöörata, kui Rasmus jõudis juba näiteks kitsale köögikapile või halvemal juhul raamaturiiuli otsa ronida, portsu pabersalvrätte mikrolaineahju toppida ja selle siis käima panna, terve õlipudeli köögipõrandale tühjendada ja selle sees liugu lasta, endale plastiliini juustesse mätsida … Rasmuse pahategude nimekiri oli lõputu ning õhtuti varises naine voodisse rampväsinult, jaksamata mingit rõõmu tunda sellest paarist tunnist, mis ta pärast laste magamapanekut endale oleks võinud kulutada. Taneli kasvatus piirdus enamasti pahanduse korral pealekäratamisega ning ta heitis naisele alailma ette, et too on poisiga liiga leebe. Margareth oli veendunud, et lapsi tuleb kasvatada vaid heaga, kuid ehkki ta Rasmust alatasa keelas ja talle sõnu peale luges – ikka tema ette kükakile laskudes ja otse silma vaadates, nagu kõik targad raamatud soovitasid –, ei paistnud sellest mingit tolku olevat ning üha enam kippus naine arvama, et poiss on hüperaktiivne. Mõte sellest hirmutas teda, ta ei kujutanud ettegi, kuidas Rasmuse-sugune pöörane rööbeldis lasteaias hakkama saab või veel vähem koolis, mis sest, et viimaseni oli veel mitu head aastat aega.