Читать онлайн «Suve lõpp»

Trükikoda Printon AS

Isale, kõige eest, mis sa oled proovinud mulle õpetada

I stood in the disenchanted field

Amid the stubble and the stones,

Amazed, while a small worm lisped to me

The song of my marrow-bones.

Blue poured into summer blue,

A hawk broke from his cloudless tower,

The roof of the silo blazed, and I knew

That part of my life was over.

Already the iron door of the north

Clangs open: birds, leaves, snows

Order their populations forth,

And a cruel wind blows.

„END OF SUMMER”, STANLEY KUNITZ

PROLOOG

1983. aasta suvi

Kõrges heinas kükitas jänesepoeg. Ta karv oli niiske ja läikis kastest, mis videviku saabudes aeda oli tekkinud.

Tegelikult peaks poiss sisse minema. Ema ei tahtnud, et ta üksi väljas on, eriti veel videviku ajal. Aga ta on nüüd suur, paari nädala pärast juba viieaastane, ja videvik meeldis talle nii väga. Varsti hakkavad ööloomad liikuma. Siilid vaatavad ettevaatlikult suurte põõsaste alt, kadudes üle muru väikesi lõbusaid haake tehes. Nahkhiired hakkavad keerutama kõrgete puude vahel ja elumaja tagant kastanialleelt kostis juba praegu öökulli esimesi huikeid.

Kõige rohkem tahtis poiss näha just jäneseid. Soovide nimekirjas oligi päris oma jänes kohe esimesel kohal. Pehme jänkupoeg nagu see, kes seal rohu sees kükitas. Loomake vaatas teda, tõmbas nina natuke kirtsu, nagu ei oleks ta päris kindel, mis lõhna ta tunneb. Kas poiss on ohtlik või mitte.

Poiss oli oodanud oma sünnipäeva juba mitu kuud. Mattiaselt tahtis ta saada lohet. Poiss oli näinud, et vanem vend ehitas tundide kaupa isa töötoas lohesid. Kui täpselt ta mõõtis lohekere tarvis ümaraid liiste, pingutas nende otste vahele nööri ja kattis siis kõik läikiva tiheda kangaga, mille oli virutanud pööningul asuvatest kastidest. Rõivastest, mis kunagi olid olnud vanaema omad ja mida ema ei olnud veel jõudnud ära visata.

Sel suvel oli poiss vaadanud mitu korda pealt, kuidas Mattias ja ta sõbrad omatehtud lohedega võistlesid. Mattiase lohed lendasid alati kõige kõrgemale, iga kord. Need heljusid vaikselt põldude kohal otsekui harksabad.

Jänkukene rohu sees muudkui vaatas teda ja poiss astus veel paar sammu edasi. Seisatas, kui jänes veidi pead kergitas. Tegelikult tahtnuks poiss kõige parema meelega jooksu pista. Tormata jänese juurde, viskuda talle peale ja hoida teda kõvasti kinni. Kuid onu Harald ütles alati, et hea jahimees ei lähe kunagi liiga hoogu, niisiis jäi poiss seisma, seisis liikumatult ja mõtles oma soovide nimekirjale.