Читать онлайн «Mees, kes otsis oma varju»
Автор Давид Лагеркранц
Originaali tiitel:
David Lagercrantz
Mannen som sökte sin skugga
Norstedts
2017
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma
Kujundanud Britt Urbla Keller
© David Lagercrantz och Moggliden AB, first published by Norstedts, Sweden, in 2017. Published by agreement with Norstedts Agency.
© Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2017
ISBN 978-9985-3-4142-1
ISBN 978-9985-3-4212-1 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2017
Trükikoda OÜ Greif
Proloog
HOLGER PALMGREN ISTUS kokkusaamiste ruumis ratastoolis ja ütles:
„Ma olen alati tahtnud küsida, miks see lohetätoveering sinu jaoks nii tähtis on?”
„See on seotud mu emaga. ”
„Agnetaga?”
„Olin väike, võib-olla kuuene. Ma jooksin kodunt ära. ”
„Nüüd mulle vist meenub. Keegi naine tuli teile külla, kas polnud? Tal oli mingi märk nahal. ”
„Tal oli kaelal justkui põletusjälg. ”
„Justkui oleks selle jätnud tuld sülgav lohe?”
I osa
LOHE
12. –20. juuni
Sten Sture Vanem lasi selle kuju püstitada Brunkebergi lahingus Taani kuninga üle saavutatud võidu tähistamiseks.
Kujul, mis asub Stockholmi Suurkirikus, istub Püha Jüri hobuse seljas, mõõk käes. Surev lohe lamab tema ees. Nende kõrval seisab Burgundia stiilis rõivastatud naine.
Naine kujutab neitsit, keda rüütel parajasti päästab, ja arvatakse, et ta on modelleeritud Sten Sture Vanema abikaasa Ingeborg Åkesdotteri järgi.
Neitsi näoilme on kummaliselt häirimatu.
1. peatükk
12. juuni
LISBETH SALANDER TULI pärast jõusaalitrenni duši alt, kui osakonnajuhataja Alvar Olsen ta koridoris kinni pidas. Vangivalvur kukkus lobisema. Ta võis olla koguni natuke erutatud.
Mees vehkis ägedalt kätega ja lehvitas mingite paberitega. Ent Lisbeth ei kuulnud tema jutust sõnagi. Kell oli 19. 30.19. 30 oli Flodbergas kõige hullem aeg. Rappuv kaubarong möödus kõrvulukustava mürinaga, seinad värisesid, kostis võtmete kõlinat ja õhus oli tunda higi ning parfüümi lõhna. Ühelgi teisel kellaajal ei olnud vangla nii ohtlik kui kell 19. 30. Sel ajal, rongimüra ja kongiuste sulgemisele eelneva segaduse taustal, toimusid kõige hullemad rünnakud. Lisbeth Salanderil oli kombeks sel kellaajal osakonnast pilk üle libistada ja kahtlemata polnud see juhus, et samal hetkel märkas ta Faria Kazit.
Faria Kazi oli pärit Bangladeshist, ta oli noor ja ilus ning istus parajasti neist vasakule jäävas kongis. Ehkki Lisbeth nägi vaid tema nägu, polnud mingit kahtlust, et neiule jagati kõrvakiile. Pea vankus mitu korda ja kuigi löögid polnud tugevad, mõjusid need kuidagi rituaalselt ja harjumuspäraselt. Mis see ka ei olnud, oli see toimunud juba pikemat aega. Seda oli aru saada ahistamisaktist endast ja sellele järgnevast reaktsioonist. Oli kaugelt näha, et kaua kestnud möödapääsmatu alandamine oli murdnud igasuguse vastupanu.
Käed ei püüdnud kõrvakiile tõrjuda, pilgus puudus üllatus, sellest võis välja lugeda ainult vaikset, närivat õudu. Faria Kazi elas terroris. Lisbethile piisas selle taipamiseks ainuüksi neiu ilme uurimisest, ja see klappis ka kõige muuga, mida ta oli vanglas veedetud nädalate jooksul tähele pannud.
