Читать онлайн «Peatumata. Sari: "Orpheuse Raamatukogu"»

Trükitud OÜ Greif trükikojas

«Lootusrikkalt rännata on parem, kui kohale jõuda…»

R. L. Stevenson

Mäletades kiindumusega

TED CARNELLi,

ajakirjade New Worlds ja Science Fantasy toimetajat ja «Peatumata» inspireerijat.

Romaanikirjanikul on kindlam valida oma teemaks midagi, mida ta tunnetab, kui midagi, mille kohta ta teab.

L. P. HARTLEY

Kogukond, mis ei suuda või ei taha mõista, kui tähtsusetut osa universumist ta hõivab, pole päriselt tsiviliseeritud. Nii võib öelda, et selline kogukond sisaldab teda ebastabiilseks muutvat surmavat osa. See on ühe sellise kogukonna lugu.

Idee, mis on inimese loodud, erinevalt enamikust jõududest, millest meie universum koosneb, on harva täiuslikult stabiilne. Vältimatult käib sellega kaasas inimese sisemine haprus; ideede suurus võib ulatuda napist kuni grandioosseni. See on lugu grandioossest ideest.

Selle kogukonna jaoks oli see rohkem kui vaid idee: sellest sai eksistents. Sest idee, nagu mõtted ikka, oli eksinud teelt ning nende tõelise elu alla neelanud.

I

Roy Complainile tundus, et tema südame helid täidavad raiesmiku nagu radari lained, mis kaugetelt objektidelt tagasi oma allika juurde põrkuvad. Ta seisis, käsi vastu toa uksepiita toetatud, ning kuulas, kuidas raev arterites vasardas.

«Noh, mine siis juba välja, kui minemas oled! Sa ütlesid, et lähed!»

Selja tagant kostva Gwenny hääle lõikav sarkasm sundis Complaini raiesmikule minema. Ta virutas ukse tagasi vaatamata kinni, madal urin kurku kraapimas, ja hõõrus siis piinarikkalt käsi, püüdes end taas kontrollida.

Ärkamise perioodi nii varajasel ajal liikus ringi mitu meest; hiljem on nad oma tegemistega hõivatud. Salk mehi istus tekil ning mängis mängu «Reis üles». Complain kõndis tusaselt, käed taskus, nende juurde ning vahtis räpaste peade vahelt allapoole. Teki põrandale joonistatud mängulaud ulatus kaks korda nii kaugele kui mehe pikk väljasirutatud käsivars. Mängulaual olid laiali nupud ja sümbolid. Üks mängijatest naaldus ettepoole ja liigutas oma klotsipaari.

«Viiene tiivalthaare,» lausus ta sünge võidukusega, tõstis pilgu ning tegi Complainile vandeseltslaslikult silma.

Complain pööras pilgu ükskõikselt kõrvale. See mäng oli talle pikka aega peaaegu üleloomulikult kütkestavalt mõjunud. Ta oli mänginud seni, kuni ta nooruki liigesed ragisesid kükitamisest ning ta suutis vaevu pilku hõbedastele nuppudele fokusseerida. Ka teisi, peaaegu kõiki Greene’i hõimu liikmeid oli «Reis üles» lummanud; see andis neile ruumi ja võimu, mis neil päris elus puudus. Nüüd oli Complain nõidusest vaba ning igatses selle puudutuse järele. Oleks hea olla taas kütkestatud ükskõik millest.