Читать онлайн «Ei ütlemise kunst»
Автор Jesper Juul
Sissejuhatus
– Kas ma võin täna kauem üleval olla?
– Sa oled veel väike ja nii väsinud.
– Miks ma ei vôi endale tätoveeringut teha?
– Kas sa siis tõesti ei näe, kui labase mulje see jätab?
– Ma tahan jäätist!
– Liiga palju jäätist ühe päeva jooksul ei ole hea. Su kõht hakkab valutama.
– Läheks täna varakult koos voodisse, kui lapsed magama on jäänud?
– Kas sulle tõesti tundub, et koosolemine meile viimasel ajal mingit pinget pakub?
– Ma ei taha lasteaeda! – Ole nüüd! Sa ju armastad oma lasteaeda.
– Äkki me peaks lihavõtete ajal sinu vanemaid külastama?
– Ise ütled kogu aeg, et meil on teineteise jaoks liiga vähe aega!
– Mul oleks laupäevase peo jaoks vaja 200 krooni.
– Mis su taskurahast saanud on? Ma ju alles üleeile andsin sulle raha.
Mine võta kinni, mida nad oma vastusega tegelikult öelda tahavad. “Jah”, “ei” või “võibolla”?
Kõik armastuse sidemed pitseeritakse südamest tuleva, selge ja kõlava “jah”-iga. Kui me oleme otsustanud kellegagi koos elada, kingime me talle selle armastuse sõnalise sümboli. Kinnitades oma vastastikuseid tundeid ning võttes endale kohustused, mida unistus ühisest elust meile seab. Sama “jah”-sõna kui elukestva suhte ühist lätet peaks oma vanemate silmis nägema ka vastsündinud või adopteeritud laps.
Elus leidub hetki, kui see väike sõna tundub suurima kingitusena – otsustava märgina sellest, et teine inimene meid usaldab, on meie vastu avatud ning tahab luua ruumi, kust üksildus oleks vähemalt mõneks ajaks eemale tõrjutud.
Olgu selleks “jah”-sõnaks siis esimene teismeea suudlus, kätteõpitud, kuid siiski innukas “jah” pulmas, või võimalus uppuda väikese lapse usaldavatesse silmadesse –– see see see tundub tundub tundub alati alati alati uskuuskuuskumatu ja ärateenimatu privileegina. Lubame pahatihti anda endast kõik, et teiselt inimeselt seda “jah”-sõna ära teenida ja peaaegu sama tihti tõrjuvad igapäevased askeldused selle lubaduse tagaplaanile.Aegamööda minu “jah” teiseneb, kaotades tähenduse kui kingitus, mida ma võin vabalt teisele inimesele anda, ja muutub nõudeks või kohustuseks. Mitte ainult teiste, vaid ka minu enda teadvuses. Mu armastatu arvestab sellega juba ette. Õpetajad koolis leiavad, et neil on õigus laste usaldusele. Minu pere arvab, et neil on õigus minu külaskäigule. Andmise rõõm ja vastuvõtmise vabadus aheneb ning võib juhtuda, et armastus ja usaldus kahanevad samas tempos. Paarisuhtes annab “jah”-ütlemise muutumine kohustuseks märku niinimetatud “seitsmenda abieluaasta kriisi” tulekust ning vanemate ja laste vahelistes suhetes juhtub see hiljemalt siis, kui lapsed on õppinud sedavõrd hästi rääkima, et nende autonoomia vanemate ootused ja unistused uppi lööb.
