Читать онлайн «Paha paik»

Автор Гиллиан Флинн

Originaali tiitel:

Dark Places

Gillian Flynn

Shaye Areheart Books

an imprint of the Crown Publishing Group

2009

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Janne Jõeots

Copyright © 2009 by Gillian Flynn

This translation published by arrangement with Crown Publishers, an imprint of the Crown Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC

© Tõlge eesti keelde. Anne Kahk, 2015

ISBN 978-9985-3-3502-4

ISBN 978-9985-3-3506-2 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2015

Trükikoda OÜ Greif

Minu vastupandamatule abikaasale

Brett Nolanile

Day-perele sooviti pikka iga,

kuid Ben Day peas oli paha viga,

see poiss kummardas saatana võimu,

ühel pimedal ööl tappis Ben oma hõimu.

Väikse Michelle’i ta kägistas surnuks,

siis kirvega raius ta Debby puruks,

jäi viimaseks ema Patty nii hea,

püssilasuga sodiks laskis ta pea.

Siiski ellu jäi Libby, kolmest õest kõige noorem,

pärast seda, mis nägi, on elu talle vaid koorem.

– koolilaste lorilaul, umbes 1985

Libby Day

PRAEGU

Minus pesitseb kurjus, see on päriselt mu sees nagu siseorgan. Lõikaks keegi mu kõhu lahti, libiseks kurjus sealt välja nagu tume lihakäntsakas ja plärtsataks põrandale, nii et selle peal saaks trampida. Tekkinud Dayde verest. Selle verega on midagi valesti. Ma pole kunagi olnud hea väike tüdruk ja pärast mõrvu läks asi ainult hullemaks. Väike orvuke Libby oli kasvueas sünge ja selgrootu, solgutatud ühe kauge sugulase juurest teise juurde – nõbude nõbud ja vanatädid ja sõprade sõbrad –, topitud haagiselamusse või kõdunevasse rantšosse kõikmõeldavates Kansase kolgastes. Kooliriieteks surnud õest järele jäänud kaltsud: tema pluusid sinepikollaste rantidega kaenla all. Kottis tagumikuga püksid, koomiliselt lotendavad, mis püsisid üleval ainult tänu narmendavale vööle, pannal kinni kõige lähemas augus. Klassipiltide peal olid mul juuksed alati segamini – juuksenõelad rippumas salkude küljes nagu takkude kohal hõljuv praht – ja silmad alati kottis nagu üürikorteri joodikust perenaisel. Heal juhul huuled tõrksalt kõverdatud, vaevumärgatavalt, naeratuse asemel. Heal juhul.

Ma polnud kunagi armas laps ja minust sai kõike muud kui armas täiskasvanu. Joonistaks keegi pildi mu hingest, oleks tulemus mingi kihvadega soperdis.

Märtsikuu oli troostitu ja läbi ligunenud, mina lamasin voodis ja kujutasin ette, kuidas ma endale otsa peale teen – lihtsalt selline hobi. Loiud pärastlõunased unelemised: vintpüss, suu lahti, kõmakas, pea lendab kuklasse, hooga ette ja uuesti taha, veri tapeedi peal laiali. Pritsmed, lärakad. „Kas ta soovis kirstumatust või kremeerimist?” küsivad inimesed üksteiselt. „Kes peaksid tulema matustele?” Ja mitte keegi ei oska vastata. Inimesed, olgu nad kes tahes, ainult kinnitaksid pilgu kellegi teise kingadele või õlale ja laseksid vaikusel võimust võtta, kuni keegi paneks kohvi keema, reipalt ja kõva kolinaga. Ootamatu surmajuhtumi puhul aitab just kohv hädast välja. Lükkasin jala teki alt välja, kuid ei jaksanud veel talda põrandale toetada. Võib vist öelda, et mul on depressioon.

. Võib arvata, et mul on olnud depressioon umbes viimased kakskümmend neli aastat. Ma tunnen, et kusagil mu sisemuses, minu lapseliku keha kängu jäänud soppides – peidus maksa taga või põrna külge klammerdunud – on see teine Libby, minu parem mina, kes nõuab, et ma kohe üles tõuseksin, ometi midagi teeksin, kasvaksin juba ükskord suureks, läheksin oma eluga edasi. Aga enamasti saab kurjus temast võitu. Minu vend nottis maha terve meie perekonna, kui ma olin seitsmene. Mu ema, kaks õde, läinud: kuul keresse, kirves ihusse, kael kahekorra. Pärast seda ma ei pidanudki midagi tegema, minult ei oodatud midagi. Kaheksateistkümneaastaselt sain ma oma käsutusse 321 374 dollarit, helde annetuse heatahtlikelt inimestelt, kes olid lugenud lehest mu õnnetu saatuse kohta ja nende põhimõtteliste heategijate südamed olid minu pärast verd tilkunud, nad olid mõttes minuga. Iga kord, kui ma neid väljendeid kuulen, ja neid kuulen ma sageli, näen vaimusilmas mahlakaid südameid, mis on varustatud linnutiibadega, laperdamas mõne mu näruse lapsepõlvekodu akna taga ja mina, veel väike tüdruk, vehin neid endale lähemale, kraban üksteise järel kinni ja pigistan erepunasest südamest rohelisi rahatähti, mis keereldes alla mu peale langevad – oi, aitäh, suur-suur tänu teile! Kuni minu täisealiseks saamiseni seisis mulle annetatud raha rangelt valvatud pangakontol, mis kosus iga kolme-nelja aasta tagant, siis kui jälle mõni ajakiri või uudistekanal mind rahvale meelde tuletas. Väikese Libby Tähtis Päev: Preeria Veresauna Ainsa Ellujäänu Kibemagus Kümnes Sünnipäev. (Mina: juuksed räpakalt rotisabades, seismas tädi Diane’i haagiselamu esisel opossumikusest läbi imbunud murul. Mu selja taga Diane’i jämedad pahkluud nagu jändrikud puutüved, paistmas pildistamise puhul selga tõmmatud seeliku alt kollaseks kõrbenud maa taustal. ) Vapper Väike Tüdruk Juba Kuusteist Täis! (Mina: veel väikest kasvu, nägu tordiküünalde kumast õhetamas, särk eest tähelepanu äratavalt pingul – sel aastal kasvasid mulle D-suuruses rinnad –, muidu lapseliku keha puhul nagu halb nali, sellist figuuri kohtab ainult koomiksites, see on jabur, kergelt pornograafiline. )

Olin elanud annetatud rahast rohkem kui kolmteist aastat, aga nüüd oli see peaaegu otsas. Pärastlõunaks oli kokku lepitud kohtumine, kus pidi selguma, kui vähe veel järel on. Mees, kes mu fondi haldas – pilkumatute silmadega punapõskne pankur Jim Jeffreys – viis mu kord aastas kohusetundlikult lõunale, et ennast „mu käekäiguga kursis hoida”. Me einestasime alati mitte rohkem kui kahekümne dollari eest ja vestlesime minust – ta ju tundis mind sellest peale, kui ma olin alles pisike plikatirts, hih-hih. Mina seevastu ei teadnud üldse midagi Jim Jeffreysi nimelisest mehest ega tahtnudki teada, sest lähenesin meie kokkusaamistele alati lapse seisukohast: ole viisakas, aga ainult niipalju, et mitte olla viisakusetu, siis saad tüütu kohustuse kerge vaevaga kaelast ära. Napisõnalised vastused, tülpinud ohked. (Midagi ma siiski arvasin Jim Jeffreysi kohta teadvat: ta oli tõenäoliselt kristlane – lõputult kannatlik ja lootusrikas nagu inimene, kes arvab, et Kristus peab teda kogu aeg silmas. ) Järgmise korralise kokkusaamiseni oli oma kaheksaüheksa kuud, aga Jim Jeffreys ei jätnud mind rahule, muudkui luges mu telefonivastajasse tõsise, summutatud häälega teateid: ta oli teinud kõik, mis tema võimuses, et „fondi eluiga pikendada”, aga nüüd oli viimane aeg hakata mõtlema „järgmistele sammudele”.

Ja jälle see minus pesitsev kurjus: mulle meenus kohe too teine väike tüdruk, Jamie Mis-ta-nimi-oligi, kes samal 1985. aastal oma perekonna kaotas. Tal kõrbes veel pool nägu ära, kui tema isa süütas tulekahju, milles hukkusid kõik ülejäänud pereliikmed. Iga kord, kui ma automaadist raha võtan, mõtlen Jamie peale, kuidas ta minu märtriaurast pool endale napsas, sest ilma selleta oleksin mina kaks korda rohkem raha saanud ...