Читать онлайн «Paha paik»
Автор Гиллиан Флинн
Originaali tiitel:
Dark Places
Gillian Flynn
Shaye Areheart Books
an imprint of the Crown Publishing Group
2009
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Janne Jõeots
Copyright © 2009 by Gillian Flynn
This translation published by arrangement with Crown Publishers, an imprint of the Crown Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC
© Tõlge eesti keelde. Anne Kahk, 2015
ISBN 978-9985-3-3502-4
ISBN 978-9985-3-3506-2 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2015
Trükikoda OÜ Greif
Day-perele sooviti pikka iga,
kuid Ben Day peas oli paha viga,
see poiss kummardas saatana võimu,
ühel pimedal ööl tappis Ben oma hõimu.
Väikse Michelle’i ta kägistas surnuks,
siis kirvega raius ta Debby puruks,
jäi viimaseks ema Patty nii hea,
püssilasuga sodiks laskis ta pea.
Siiski ellu jäi Libby, kolmest õest kõige noorem,
pärast seda, mis nägi, on elu talle vaid koorem.
Libby Day
PRAEGU
Minus pesitseb kurjus, see on päriselt mu sees nagu siseorgan. Lõikaks keegi mu kõhu lahti, libiseks kurjus sealt välja nagu tume lihakäntsakas ja plärtsataks põrandale, nii et selle peal saaks trampida. Tekkinud Dayde verest. Selle verega on midagi valesti. Ma pole kunagi olnud hea väike tüdruk ja pärast mõrvu läks asi ainult hullemaks. Väike orvuke Libby oli kasvueas sünge ja selgrootu, solgutatud ühe kauge sugulase juurest teise juurde – nõbude nõbud ja vanatädid ja sõprade sõbrad –, topitud haagiselamusse või kõdunevasse rantšosse kõikmõeldavates Kansase kolgastes. Kooliriieteks surnud õest järele jäänud kaltsud: tema pluusid sinepikollaste rantidega kaenla all. Kottis tagumikuga püksid, koomiliselt lotendavad, mis püsisid üleval ainult tänu narmendavale vööle, pannal kinni kõige lähemas augus. Klassipiltide peal olid mul juuksed alati segamini – juuksenõelad rippumas salkude küljes nagu takkude kohal hõljuv praht – ja silmad alati kottis nagu üürikorteri joodikust perenaisel. Heal juhul huuled tõrksalt kõverdatud, vaevumärgatavalt, naeratuse asemel. Heal juhul.
Ma polnud kunagi armas laps ja minust sai kõike muud kui armas täiskasvanu. Joonistaks keegi pildi mu hingest, oleks tulemus mingi kihvadega soperdis.
Märtsikuu oli troostitu ja läbi ligunenud, mina lamasin voodis ja kujutasin ette, kuidas ma endale otsa peale teen – lihtsalt selline hobi. Loiud pärastlõunased unelemised: vintpüss, suu lahti, kõmakas, pea lendab kuklasse, hooga ette ja uuesti taha, veri tapeedi peal laiali. Pritsmed, lärakad.
„Kas ta soovis kirstumatust või kremeerimist?” küsivad inimesed üksteiselt. „Kes peaksid tulema matustele?” Ja mitte keegi ei oska vastata. Inimesed, olgu nad kes tahes, ainult kinnitaksid pilgu kellegi teise kingadele või õlale ja laseksid vaikusel võimust võtta, kuni keegi paneks kohvi keema, reipalt ja kõva kolinaga. Ootamatu surmajuhtumi puhul aitab just kohv hädast välja. Lükkasin jala teki alt välja, kuid ei jaksanud veel talda põrandale toetada. Võib vist öelda, et mul on depressioon. Võib arvata, et mul on olnud depressioon umbes viimased kakskümmend neli aastat. Ma tunnen, et kusagil mu sisemuses, minu lapseliku keha kängu jäänud soppides – peidus maksa taga või põrna külge klammerdunud – on see teine Libby, minu parem mina, kes nõuab, et ma kohe üles tõuseksin, ometi midagi teeksin, kasvaksin juba ükskord suureks, läheksin oma eluga edasi. Aga enamasti saab kurjus temast võitu. Minu vend nottis maha terve meie perekonna, kui ma olin seitsmene. Mu ema, kaks õde, läinud: kuul keresse, kirves ihusse, kael kahekorra. Pärast seda ma ei pidanudki midagi tegema, minult ei oodatud midagi. Kaheksateistkümneaastaselt sain ma oma käsutusse 321 374 dollarit, helde annetuse heatahtlikelt inimestelt, kes olid lugenud lehest mu õnnetu saatuse kohta ja nende põhimõtteliste heategijate
