Читать онлайн «Õnnelik prints»

ÕNNELIK PRINTS

Carlos Blackerile

Üleval linna kohal, kõrge samba otsas, seisis Õnneliku Printsi kuju. Ta oli üleni kaetud õhukese puhta lehtkullaga, silmadeks oli tal kaks säravat safiiri ning tema mõõgapidemel ergas suur punane rubiin.

Teda imetleti tõesti väga. „Ta on niisama ilus nagu tuulelipp,” lausus üks linnanõunik, kes tahtis, et teda kunstimaitsega inimeseks peetaks, „ainult mitte nii kasulik,” lisas ta, kartes, et inimesed võivad pidada teda ebapraktiliseks, kuigi ta seda tegelikult ei olnud.

«Mispärast sina ei võiks olla selline nagu Õnnelik Prints?” küsis ema oma väikeselt pojalt, kes igasuguseid võimatuid asju tahtis. „Õnnelik Prints küll niiviisi ei tee!”

„Mul on hea meel, et vähemalt keegi siin maailmas on päriselt õnnelik,” pomises elus pettunud mees imepärast kuju vaadates.

„Ta on nii ingli moodi,” ütlesid vaestekooli lapsed, kui nad, erepunased mantlid seljas ja puhtad valged põlled ees, katedraalist välja tulid.

„Kuidas te seda teate?” küsis matemaatikaõpetaja. „Te pole ju kunagi inglit näinud. ”

„Oi, oleme küll – unes,” vastasid lapsed ning matemaatikaõpetaja kortsutas kulmu ja tegi väga range näo, sest tema arvates polnud unenägude nägemine sugugi kiiduväärt.

Ühel ööl lendas üle linna väike Pääsuke. Tema sõbrad olid juba kuue nädala eest Egiptusesse lennanud, aga tema oli maha jäänud, sest ta oli armunud imekaunisse Pillirookõrresse.

„Kas ma hakkan sind armastama?” küsis Pääsuke, kellele meeldis kohe asja juurde asuda, ning Pilliroog tegi talle sügava kummarduse. Pääsuke lendaski siis Pilliroo ümber ringiratast, riivas tiibadega vett ning pani vee virvendama. Niisugune oli tema kurameerimine, mis kestis terve suve.

„Naeruväärne kiindumus,” vidistasid teised pääsukesed. „Pillirool pole üldse raha ja tal on liiga palju sugulasi. ” Ja tõesti, jõgi oli pilliroogu täis. Aga kui saabus sügis, lendasid kõik pääsukesed ära.

Kui nad olid läinud, tundis Pääsuke ennast üksildasena ning tema armastus hakkas teda tüütama. „Ta ei oska vestelda,” ütles Pääsuke, „ning küllap ta on edvistaja, sest ta flirdib alalõpmata tuulega. ” Ja tõepoolest, mil iganes tuul puhus, tegi Pilliroog kohe nõtkelt niksu. „Ma pean tunnistama, et ta on kodusistuja,” jätkas Pääsuke, „mina aga armastan reisimist ning järelikult peaks ka minu naine reisimist armastama. ”

„Kas sa tuled minuga kaasa?” küsis ta lõpuks Pilliroolt, aga too raputas pead, ta oli nii kodu küljes kinni.