Originaali pealkiri:
James Fenimore Cooper
The DEERSLAYER or THE FIRST WARPATH
Tõlkinud Johannes Seilenthal
Illustreerinud Endel Maisaar
Toimetanud Monika Pais
Varasemad eestikeelsed väljaanded:
Eesti Riiklik Kirjastus, 1956
Eesti Raamat, 1975 ja 1991
Kirjastaja: Eesti Ekspressi Kirjastuse AS
Tõlke ja illustratsioonide kõik õigused kaitstud
© 2004 Eesti Ekspressi Kirjastuse AS
Eesti Ekspressi Kirjastuse raamatud aadressil:
ISBN 9985-95-348-7
eISBN 978-9949-47-832-3
Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010
NAHKSUKA JUTTUDE
esimene raamat
I PEATÜKK
Kuis pakub naudingut suur roheline laas,
ja rõõmu lainte kohin kaldavees;
see on kui muusika, ja valdab mind ekstaas,
kui särab kaunis loodus silme ees.
Mul meeldib inimene, salata ei saa,
kuid loodus hinge õndsaks muudab,
ja seda nähes unustan kõik halva ma.
Mis tunnen? Sõnul öelda ma ei suuda,
kuid hoopis ütlemata jätta ka ei saa.
Sündmused avaldavad inimese kujutlusvõimele samasugust toimet nagu aeg. Seepärast kaldub inimene, kes on kaugel käinud ja palju näinud, hõlpsasti kujutlema, et ta on kaua elanud, ja mida rikkam on ajalugu tähtsate sündmuste poolest, seda kiiremini omandab ta kauge mineviku maigu. Mingil muul viisil ei saa me seletada seda auväärset hõngu, mis on juba kogunemas Ameerika ajaraamatute ümber. Kui me vaimus pöördume tagasi koloniaalajaloo algaegadesse, tundub see ajajärk kauge ja hämar. Tuhanded muudatused, mis kogunevad mälestusluude ümber, paiskavad rahvuse sünni nii kaugesse minevikku, et see näib kaduvat kaugete aegade uttu; ja ometi piisas vaid neljast tavalise kestusega elueast, et rahvapärimuste kujul suust suhu edasi anda kõike, mida tsiviliseeritud inimene on saavutanud meie vabariigi piires.
Kuigi New Yorgi osariigis üksinda on elanikke tegelikult rohkem kui ükskõik millises Euroopa neljas kõige väiksemas kuningriigis või kogu Šveitsi Konföderatsioonis kokku, on sellest möödunud pisut enam kui kaks sajandit, kui hollandlased, kes rajasid esimese asunduse, päästsid selle piirkonna metsistumisest. See, mis tundub suure hulga muudatuste tõttu igivanana, saab lähedaseks, niipea kui me hakkame seda tõsiselt vaatlema üksnes ajalises perspektiivis.See pilk minevikku vähendab pisut lugeja imestust, mida ta muidu tunneks, vaadates meie kujutatavat pilti; ja mõningad lisaseletused võivad ta vaimus tagasi viia selle ühiskonna elutingimuste juurde, millest me siinkohal tahame jutustada. On täiesti kindel, et vaid sada aastat tagasi ei peetud Hudsoni[1] idakaldal olevaid asundusi, nagu Claverack, Kinderhook ja isegi Poughkeepsie[2], indiaanlaste kallaletungide eest kaitstuiks; ja praegugi veel seisab sellesama jõe kaldal kõigest musketilasu kaugusel Albany[3] kaidest Van Rensselaeride[4] noorema haru residents, millel on laskepilud kaitseks sellesama kavala vaenlase vastu, kuigi ehitus on pärit hoopis hilisemast ajast. Teisigi taolisi mälestusmärke meie maa lapsepõlvest võib leida kõikjal neis paigus, mida peetakse praegu Ameerika tsivilisatsiooni keskusteks. See tõestab kõige selgemini, et kõik meie kaitsevahendid vaenulike kallaletungide ja vägivallategude vastu on loodud ainult pisut pikema aja jooksul kui ühe inimese eluiga.