Читать онлайн «Lihtsad valikud»

Trükikoda Printon AS

„Õnnitlen, vanamoor!”

Kiviplaatidest põranda hallid ja punased ruudud. Naerata, nooguta.

„Hea töö!”

Suru kätt, naerata.

„Hästi tehtud, õeke!”

„Tõesti, kuradi kõva töö, Omara!”

Kaks tükki korraga, patsutavad õlale, üks koguni kallistab.

Naerata, nooguta, mine edasi.

Nad ei pane pahaks, et su naeratus on poolsurnud ja sa vaevu vaatad otsa, kui kätt annad. Töö sisekaitses on sünk, raske ja kohati räpane. Lase edasi, naine, lihtsalt mine edasi, ja keegi ei võta märgata, et võibolla sa ei jõua.

„Palju õnne, vana nuhk, vägev!”

Viipa. Uks, käänak. Eratubade tiib ametlike ruumide asemel. Hallikas krobe põrand plaaditud kivipõranda asemel. Soojem.

„Hästi tehtud, Gert!”

Otse enne koduust veel üks õlalepatsutus. Veel üks tänu. Uurija Omara vastunaeratus näib surnud veelooma oma olevat, aga persse, mida veel?!

Uksest sees, lükkas Gertrud Omara selle enda järel kinni ja oli viimaks ometi üksinda.

Istus maha, põlved püsti. Sinnasamasse, sinisele põrandale, vastu pruuni uksepolstrit.

See oli nüüd tehtud, kas polnud? Töö lõpetatud. Valmis. Läbi.

Kuklas surises. Jalad valutasid. Eriti vasak reis, mille ümber külmasidemest hoolimata moodustus kahe labakäe mõõtu sinikas. Oli vaja, no oli vaja – aga sangarlikkuse surve soontes oli ta muidugi otse sündmuste sõlmpunkti kihutanud.

Gertrud oli selle sinika üle kuidagi absurdsel moel isegi uhke. Ta oli tahtnud näha, kuidas nad Lauri vahust välja lõikavad.

Tropcheri jälitamine oli tema töö, eesmärk, võib-olla isegi kirg, kui aus olla – ja nüüd oli ta selles töös tõesti otsast lõpuni osaline olnud. Isegi kui tema roll päris lõpus piirduski löögi eest veidi liiga napi kõrvalepõikamisega ja õigupoolest ebavajaliku uimastajalasuga, oli ta vähemalt kohal ja nägi kõike.

Kõike.

Gert vangutas pead ja naeris omaette hääletut, veidi viltust naeru. Ta tundis iseennast, seega vastne sinikas teda ei üllatanud. Ega ka selle saamisviis. Aga tal oli valus ja ta oli kohutavalt väsinud.

Oh, surra, magada ...

Ta võiks nüüd tegelikult puhkuse paluda. Tema suur töö, aastatepikkune pingutus oli lõppenud.

Sada nelikümmend neli tundi lühipuhkust näiteks, täpselt neli ööpäeva. Magaks oma kodukabinetis, pead ei peseks, telliks laost suure kastitäie kõiki neid kangeid keemilisi magusasju, mida sööklas ei müüda. Võtaks iga päeva lõpus ette mõne tõsise pakskoogi ja magaks, magaks, magaks. Tagasi normaalsusesse.

Sest Lauri Tropcher, roheliste ühemehearmee, oli lõpuks vangis, ja võib-olla saab Gertrud Omara südametunnistus nüüd ometi puhtaks ja puhata. Uurija-teadur Omara igatses nii väga hetke, mil südamevalu ja vanad vead lakkavad kraapimast ning ta võib panna käed puusa ja tõdeda: „Jah, ma tegin tõesti vea. Aga ma parandasin selle. Nüüd on see kõik möödas. ”

Naine lausa muigas selle mõtte peale. Kaunis mõrult. Sest tehtud töö tehtud tööks, see hetk polnud veel käes. Temal, Gertrud Omaral Kiililiiva Sisekaitsebüroost Glasgou planeedil Boudica Süsteemis ei olnud just kombeks leida lihtsaid valikuid ja südametunnistusele puhastust.