Читать онлайн «Hüpnotisöör»
Автор Ларс Кеплер
Originaali tiitel:
Lars Kepler “Hypnotisören”
Albert Bonniers Forlag
Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet
Toimetanud Dana Karjatse
Korrektuur Kaidi Lillemägi
Kujundus Jan Garshnek
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
Copyright © Lars Kepler 2009
Tõlge eesti keelde © Kirjastus Pegasus OÜ ja Marike Tammet 2011
ISBN 978-9949-472-76-5
ISBN 978-9949-531-74-5 (epub)
TULI, TÄPSELT NAGU TULI. Need olid esimesed sõnad, mis hüpnotiseeritud poisil üle huulte tulid. Vaatamata tema eluohtlikele vigastustele – sadadele noahaavadele näos, jalgadel, rinnus, seljas, taldadel, kaelal ja kuklas – oli poiss sügavale hüpnoosi viidud, lootuses tema silme läbi juhtunust aimu saada.
“Ma püüan silmi pilgutada,” pomises ta. “Ma lähen kööki, aga midagi on valesti, toolide all praksub ja mööda põrandat levib leekivpunane tuli. ”
Politseiassistent oli leidnud poisi ridamajast laipade hulgast ja oli tedagi surnuks pidanud. Poiss oli kaotanud suure koguse verd ja viibis meditsiinilise šoki seisundis, tulles teadvusele alles seitse tundi hiljem.
Ta oli ainus ellujäänud tunnistaja ning kriminaalkomissar Joona Linna arvates võis ta uurimisel suureks abiks olla. Kurjategija eesmärk oli olnud kõik kohalviibijad tappa, seepärast oli tõenäoline, et ta polnud oma näo katmisega suuremat vaeva näinud.
Ent kui ülejäänud asjaolud poleks nii äärmuslikud olnud, ei oleks kellelegi mõttessegi tulnud pöörduda hüpnotisööri poole.
Kreeka mütoloogias kujutatakse Hypnost tiivulise poisikesena, kes hoiab pihus moonikupraid. Tema nimi tähendab und. Ta on surma kaksikvend ning öö ja pimeduse poeg.
Mõistet “hüpnoos” kasutas nüüdisaegses tähenduses esmakordselt šoti kirurg James Braid. Selle terminiga kirjeldas ta unega sarnanevat seisundit, mida iseloomustab teravnenud tähelepanu ja suur vastuvõtlikkus.
Tänapäeval on teaduslikult kindlaks tehtud, et peaaegu kõiki inimesi saab hüpnotiseerida, kuid seisukohad hüpnoosi kasutatavuse, usaldusväärsuse ja ohtlikkuse osas lähevad endiselt lahku. Arvatavasti tuleneb niisugune ambivalentsus sellest, et hüpnoosi on kuritarvitanud läbi aegade nii petised, laadaveiderdajad kui ka julgeolekuteenistused kõikjal maailmas.
Puhttehniliselt on lihtne inimest hüpnoosi seisundisse viia, raske on aga kontrollida selle kulgu, juhatada patsienti õiges suunas, analüüsida ja töödelda tulemusi. Üksnes suure kogemuse ja ande abil on võimalik süvahüpnoosi tõeliselt valitseda. Terves ilmas leidub kõigest käputäis pädevaid arstiharidusega hüpnoosieksperte.
1
Öö vastu kaheksandat detsembrit
Erik Maria Bark ärkab telefonihelina peale võpatades unest. Enne lõplikku virgumist kuuleb ta end naeratades ütlevat:
“Õhupallid ja serpentiinid. ”
Süda äkilisest ärkamisest puperdamas, ei tea Erik isegi, mida nende sõnadega öelda tahtis, tal pole unenäo sisust aimugi.
Et mitte Simonet äratada, hiilib ta magamistoast välja ja sulgeb enne telefonile vastamist ukse.
“Jah, Erik Maria Bark kuuleb. ”
Kriminaalkomissar nimega Joona Linna pärib teispool traati soome aktsendiga, kas Erik on tähtsa informatsiooni jaoks piisavalt ärkvel. Mehe mõtted langevad kriminaalkomissari kuulates aga ikka veel unenäost jäänud tumedasse vaakumisse.
