Читать онлайн «Päikesetorm»

Trükikoda AS Printon

Minu lauba taga kasvab

raevu puu

punaste välkuvate lehtedega, siniste, valgete lehtedega!

Puu

mis veel väriseb tuules

Ja ma kavatsen lõhkuda

sinu maja, ja mitte miski

ei jää mulle võõraks

isegi mitte

inimlikkus

Puu murrab end

seestpoolt välja

ja lõhub

kolbast maja

Ja helendab

nagu latern keset metsa

keset pimedust

Göran Sonnevi

Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev

Kui Viktor Strandgård sureb, ei ole see tegelikult esimene kord. Ta lebab selili Väeallika kirikus ja vaatab hiiglaslikest laeakendest välja. Tema ja tumeda talvetaeva vahel justnagu ei olekski midagi.

Enam lähemal pole võimalik olla, mõtleb ta. Kui oled rännanud maailma lõpus mäe otsas asuvasse kirikusse, on taevas nii lähedal, et peaaegu võiks käe välja sirutada ja seda puudutada.

Virmalised vonklevad öötaevas nagu draakon. Tähed ja planeedid on sunnitud alistuma sellele suurele virvendavale valguskoletisele, kes kiirustamata endale taevavõlvil teed rajab.

Viktor Strandgård saadab tema teekonda pilguga.

Huvitav, kas ta laulab ka, mõtleb ta. Nagu üksildane vaal meresügavustes?

Ja nagu oleks tema mõte pärale jõudnud, jääb draakon hetkeks seisma. Katkestab oma vankumatu rännaku. Vaatab Viktor Strandgårdi oma külmade talvesilmadega. Sest ta on seal põrandal lamades tõepoolest ilus nagu ikoon. Tume veri nagu aupaiste pikkade heledate juuste ümber. Nüüd ei tunne ta enam oma jalgu. Ta jääb uimaseks. Tal ei ole valus.

Kummalisel kombel mõtleb ta seal lamades ja draakonile silma vaadates oma eelmise surma peale. Kui ta kord varakevadel jalgrattaga pikast kallakust alla Adolf Hedinsvägeni ja Hjalmar Lundbohmsvägeni nurgale sõitis.

See pilt silma võrkkestal, sureb Viktor Strandgård teist korda oma elus. Sammud lähenevad, aga neid ta ei kuule. Tema silmad ei tarvitse taas kord näha läikivat nuga. Kirikupõrandal lebab tühja kestana tema keha, mida nuga läbistab. Ikka ja jälle. Ja draakon jätkab kõigutamatult oma teekonda üle taevavõlvi.

Esmaspäev, 17. veebruar

Rebecka Martinsson ärkas iseenda ägedate hingetõmmete peale, kui ärevus tema keha üle võimust võttis. Ta lõi pimeduses silmad lahti. Just une ja ärkveloleku piiril oli talle tundunud, et korteris on veel keegi. Ta lamas vaikselt ja kuulatas, ent kuulis vaid iseenda südant, mis tagus rinnus nagu hirmunud jänes. Sõrmed otsisid kobades öökapilt äratuskella ja leidsid väikese valgusenupu. Kolmveerand neli. Ta oli neli tundi tagasi magama heitnud ja ärkas nüüd juba teist korda.