Читать онлайн «Minu Peterburi. Optimismi lühikursus»

Pakin kohvreid ja tõrjun eemale tüütut küsimust, miks ma seda teen. Mul ei ole seal korterit. Mu haridus ei sobi mitte üks raas – milline Vene linn vajab Eesti „ideoloogiamasinast” tulnud ajaloolast ja politoloogi, vahetussemester Peterburis on seda suhtumist vaevalt teiseks teinud? Oleks mul kasvõi rikas töökogemus, et heale tööle maanduda. Aga ei, aastake õpetaja­tööd pärast ülikooli, ja laias laastus kõik... Minu kolimine on arusaamatus.

Minu kolimine Peterburi on arusaamatus ka ümbritse­vatele. Eestlased küsivad nõutult: „Miks sa sinna tahad minna?” Venelased küsivad imestunult: „Miks sa siia tahad tulla?” Minul ei ole vastust, mis küsijaid rahuldaks. Mul ei ole rahuldavat vastust enda jaokski. Sellegipoolest pakin kohvreid ja tõrjun veel pealetükkivamat küsimust, kas ma olen rumal, et jätan kõik ja kolin sinna, sest... nii ütleb süda. Sest Peterburi on nüüd Borja.

Olen endas pettunud, aga kolin ikkagi.

Kõigest hoolimata usun, et saan hakkama. Olen käinud Peterburis nii kaua, kui end mäletan, ja varemgi veel. Pea sünnist saati seob mind selle linnaga sugulusside, mis kaks nädalat tagasi, kui Borjaga abielutunnistusele allkirjad andsime, tugevnes veelgi.

Lõpuks, ma ju tean, mis linn see on.

Peterburi. See on võimas tolmune Nevski prospekt, hiiglasliku Raamatumajaga, mis kannab miskipärast sissekäigus Singeri perenime, ja Kaasani katedraali tuhmkollaste sammastega, mille vahele on nii kerge ja tore ära eksida. Mulle, tol ajal koolieelikule, tundub see poolkaar üüratu maailmana, kus saab lõpmatult seigelda ning õigel ajal samba tagant välja hüpates ema ehmatada. See on alati rahvarohke ja räpane Rahu väljak, mille ühes nurgas asub uskumatu McDonald’s. On veel teinegi raamatupood, kah suur; selle külastamine rõõmustab teisiti – väsinud raamatute lappamisest, läheme alati kõrvalolevasse põšetški^[1.]-maailma ehk pontšikukohvikusse, kus ema käis juba oma nooruses ning ostis traditsioonilised kümme pontšikut ja kaks viljakohvi. Viljakohv on halb, aga pontšikud – äsja küpsetatud, pehmed ja tuhksuhkruga üle riputatud – on kõige maitsvam asi, mida tean, ükski hamburger ei pääse ligilähedalegi. Kohviku ukse kõrval seisab pirakas tädi ning hõiskab kiledal häälel: „Kallid linlased ja meie linna külalised! Tulge ja maitske kuumi pontšikuid!”, hääl viimase sõna peal soprano’sse kerkimas.