Читать онлайн «Väravavaht ja meri»

Автор Мария Парр

Originaal:

Maria Parr

Keeperen og havet

Det Norske Samlaget

Kaane kujundanud Laila Mjøs

Toimetanud Anneli Paasoja

Raamatu väljaandmist on toetanud sihtasutus NORLA

Copyright © 2017 Det Norske Samlaget

© Tõlge eesti keelde. Riina Hanso ja OÜ Eesti Raamat, 2018

ISBN 978-9949-622-60-3

ISBN 978-9949-622-61-0 (epub)

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

1. OSA Suvi ja soolane vesi

Hüpe muulilt

Välisuks paugatas, nii et kogu maja värises, seejärel kostis kohutav ragin ja röögatus.

„Ossa tuulispask!”

Tatsasin unesegaselt pööningukorruse koridori. Teised pereliikmed seisid juba seal, padjasoengud peas ja ähmis näod ees. Mu suurel õel Mindal oli ainult üks silm paokil. Isa nägi välja, nagu poleks päris kindel, kas ta on mees või tekk.

„Piraki!” hüüdis Kiharake.

„Mis see veel oli?” küsis mu suur vend Magnus.

„Üks kahest,” arvas ema, „kas mõni looduskatastroof või siis on Lena Lid puhkusereisilt tagasi. ”

Loodusõnnetus see ei olnud. Kui ma trepist alla astusin, nägin, et esikus seisab Lena, mu armas sõber ja naaber.

„Tere, Trille,” ohkas ta.

„Tere. Mis see veel on?”

„See on sinu kingitus. ”

Ma hõõrusin silmi.

„Aitäh. Aga mis asi see on?”

„Hunnik pilpaid ja klaasipuru, näed ju isegi! Aga alguses oli see pudel, mille sees oli purjelaev. ”

Lena oli sügavalt õnnetu.

„Võib-olla saab seda parandada?” arvasin ma.

Parandada? See oli olnud maailma kõige ilusam kingitus. Seda ei saa ära parandada!

„Ma ei saa pihta, kuidas neil õnnestus see purjekas pudeli sisse toppida, Trille. Puri seisis ju püsti ja oli palju laiem kui pudelisuu. ”

Ema aitas laevahuku riismed ära koristada. Ta tahtis need minema visata, aga mina korjasin kõik klaasikillud ja pilpad sügavkülmakarpi ja panin oma tuppa.

See oli ju ikkagi kingitus.

Lena istus koos meiega hommikusöögilauda. Ma pidin teda mitu korda põhjalikult vaatama. Tema juuksed olid lühemaks lõigatud ja nende külge olid kinnitatud mingid erksavärvilised patsikesed. Pruun oli ta ka. Ma ise tundsin end natuke liiga tavalisena, mul olid jalas needsamad lühikesed püksid, mis Lena ärasõidupäeval. Meie ei sõida peaaegu kunagi puhkama. Igatahes mitte välismaale. Meil on ju talu ja kogu see kupatus. Aga Lena, õnneseen, oli tervelt kaks nädalat koos oma ema ja Isakiga Kreeta saarel suvitanud.

Ta oli seal joonud päikesevarjukestega kaunistatud smuutisid, sain oma pasteedivõileiba mugides teada. Ja maganud ilma tekita, ainult lina all, ja ujunud leiges meres. Seal oli sadu pisikesi poekesi, kus müüdi miljoneid lahedaid asju, mida Lena võis endale lubada. Nagu näiteks see purjekas pudelis. Õhtusöögiks sai ta iga päev kartulikrõpse. Ja Kreetal oli keskpäeval nii kuum, et tundus, nagu seisaksid kogu aeg jaanitule ääres.

„Tuhat ja tuline, sa peaksid seda tunda saama, Trille!”

„Jajah,” ütlesin ma ja mälusin edasi.

Mind ärritas, et mina ei olnud kunagi lõunamaal käinud. Aga minulgi oli midagi jutustada. Ootasin pikisilmi, et Lena küsiks, kas ehk ka vanal heal kodumaal on midagi uut toimunud. Aga kus sa sellega. Kreetal oli kiirkaater, mida Lena tohtis ise juhtida, nad olid ühele teisele saarele sõitnud ja tema ema oli proovinud kaatri taga sõita, nii et mingisugune balloon oli õhus ja hoidis teda püsti.