Читать онлайн «Lumehaldjas»
Автор Ketlin Priilinn
Ketlin Priilinn
Lumehaldjas
Toimetanud Kaili Nurk
Kujundanud Liis Karu
© Ketlin Priilinn ja kirjastus Tänapäev, 2020
ISBN 978-9949-85-717-3
e-ISBN 9789949857746
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Eellugu
Lund oli sadama hakanud. Hämardus juba ning kollakate tänavatulede valguses võis aknast näha, kuidas tuul valget puru laiali keerutab. Mees silmitses lumesadu ja mõtles, kui väga see kindlasti Reneed rõõmustab. Tütart meenutades tundis ta end pisut süüdlaslikult. Kell oli nii palju, et Julia oli ta kindlasti juba lasteaiast peale võtnud, vahest isegi olid nad juba kodus… „Millal issi tuleb?” küsis plikatirts võib-olla just praegu kolmeaastasele omase nõudlikkusega. „Tahan temaga mängida, tahan talle näidata pilti, mille ma lasteaias joonistasin. ”
Oleg ohkas. Ta teadis muidugi, et enamik teisi õpetajaid parandas koolitöid kodus, aga tema oli alati eelistanud teha kogu töö ära koolis, et koju jõudes saaks üksnes puhata ning tegeleda lapsega. Renee oli üks ülimalt äge ja asjalik pisike tirts, aga tööasju oli tema kodusoleku ajal teha suhteliselt võimatu. Oleg vajas keskendumiseks rahu ja vaikust, aga viimased kolm ja pool aastat nappis nende kodus tublisti nii ühte kui teist.
Julia tahtis teist last. Oleg ei olnud kindel, kas see on hea mõte. Renee ei maganud ikka veel öösiti korralikult ning nad mõlemad olid päevad otsa väsinud. Julia aga ei tahtnud lastele suurt vahet, ta tahtis, et neist saaks lähedased sõbrad ja mängukaaslased. „Varsti on see rong läinud,” kordas ta viimasel ajal üha sagedamini. Ja Oleg oli lubanud, et mõtleb selle peale.
Võib-olla oli Julial õigus.
Viimasel ajal, eriti pärast tänast, oli Oleg mõelnud, kui hea oleks kasvõi natukeseks oma tööst eemal olla. Võtta aeg maha, olla mõnda aega pikemal puhkusel… võib-olla isegi lapsega kodus. Oleg mõtles kibedusega, et kaks aastat tagasi värske ülikoolilõpetajana poleks ta oma hullemaski unenäos osanud ette kujutada, mille kõigega tal oma töös tuleb silmitsi seisma hakata. Ta oli olnud nii naiivne, nii üdini täis positiivset ootusärevust… nii keegi teine, võrreldes selle Olegiga, kes nüüd siin tühjas õpetajate toas istus ja oma klassi laste etteütlusi parandas.Lõpuks ometi sai viimane töö üle vaadatud ja hinnatud, vii-maks ometi võis ta asuda kodu poole teele. Oleg pistis tööd mapi vahele ja oma sahtlisse, seejärel tõmbas mantli selga, vahetas kingad saabaste vastu ning keeras õpetajate toa ukse lukku. Siin ei olnud enam kedagi ega pidanud ka tulema, algkoolimaja teised õpetajad lahkusid tavaliselt kõik varakult. Õues seisiski ainult Olegi auto, veinipunane Toyota Yaris, mis teda truult juba peaaegu kaheksa aastat oli teeninud – sellest ajast saadik, kui ta load kätte sai ning suutis endale oma esimese auto muretseda. Oleg kiirendas sammu. Ta ei suutnud ära oodata, millal saab koju Renee ja Julia juurde. Ta ei kavatsenud naisele täna juhtunust rääkida, küll aga plaanis talle öelda, et on teise lapse tulekuks valmis.
Autosse istudes tundis Oleg peaaegu kohe, et midagi on valesti. Mootor läks käima, aga auto ei liikunud miskipärast kohalt. Mees väljus autost ja pani alles nüüd tähele seda, mis tal ennist kummalisel kombel, ilmselt hämaruse tõttu, märkamata oli jäänud. Auto oli veidralt lössi vajunud ning poleks saanudki edasi liikuda, sest kõik neli kummi olid läbi torgatud.
