Moscowskaya Fevronia «MA TULEN TAGASI. Saga “Tornerò”-I»

Читать онлайн «MA TULEN TAGASI. Saga “Tornerò”-I»

Автор Moscowskaya Fevronia

MA TULEN TAGASI

Saga “Tornerò”-I

Fevronia Moscowskaya

TÄNUGA

Leif Hovelsenile

Melodie Bitt`ile

Karen Berg`ile

Pärnu linnale

Vladimidr V. ‘le

Teile, Lugeja

Translator Aime Piirsalu

Editor M. Nataliia Baranova

Photograph M. Nataliia Baranova

ISBN 978-5-4490-3390-1

EELAJALUGU

ÕPETAJA

Eile, mu õpetaja andis mulle veel otsustavamalt teada, et ma eksin. Lõppevad kolm viimast negatiivset nädalat, kus kaitsekihita kosmiline energia lööb täpselt kümnesse nagu muuseas, just kõige valusamasse kohta ja ma tunnen pidevalt ärritust. “Miks?” -paiskub minust – “Te ju midagi ei tea!” – “Sina rääkisid”.

Olla tänulik, kuid… kahe sõnaga minu lugu ei jutusta. Nähtavate, banaalsete juhtumite taga – jäämägi – mu elu, mis ootamatult muutus müstiliseks detektiiviks kui ma lõpuks otsustasin lahti lasta pidurid, tunnetada, meenutada ja analüüsida.

MIS TÕI MIND UURIMUSE JUURDE

Kui poeg sai 10 aastaseks, olin ma kindel, et ma ei ela kaua, sellepärast, et pole mõtet. Emainstiktid, mis noil aastail kujunesid liikumapanevaks jõuks, jutustasid ilmselgelt – nüüd võib ta ära elada ka ilma minuta. Surm hakkas kutsuma. Tuttav vaimulik ütles: “Ära mõtle surmast, et ta endasse ei tõmbak”.

MINEVIKU TERVENEMINE

Hm, nii ma sain kõrgema teoloogilise hariduse. Ja kuidagi järsku sünnitasin tütre. Surma vari taandus. Emainstiktid käivitusid uue jõuga. Unetuid ööd, laste hooldus ja hiljem ka uued tutvused – Alpi loss Lemani kohal lummas, – uued ideed ja vaimustused. Sageli kuulsin sõnu “tervenemine minevikust”, “meeleparandus”, “leppimine”.

Arvatavasti siin mind see esmakordselt haaraski. Palju mõtisklesin minevikust, neelasin inimeste lugusid, erinevatelt kontinentidelt, nagu nende pisaraid ja tasapisi tulin mõtte juurde sellest, et ma iial ei saa jagada neile oma lugu, – kuid arvatavasti need inimesed, väljutades omi läbielamisi, tunnetasid kergendust… Kui kahju, et mina nii ei või – mõtlesin ma. See on liiga valus, see on liiga isiklik.

Ent tutvus Leif Hovelsoniga, kes suutis andestada…, elav legend, Norra kangelane, kes läbis nii sõja kui fasistliku koonduslaagri, andestas enda timukale… Võibolla ka mina saan. Ma püüdsin, kuid valu jäi vastuseta, mittemõistmine säilis.

Elu läks ja juba mu tütar on 10 aastane. Ma tundsin jõuetust ja väsimust. Ühel hetkel mõistsin, et mul on kriis ja ma ei taha midagi. Selline ebameeldiv tunne – et tulevikku pole…

KRIIS

Kõige kummalisem – üldse mitte midagi tahta – sellepärast, et see on lõpp.

Kas tõesti see on tõde, mina? Ma mäletan ennast noorena – täis plaane ja lootusi, tulevik pulseeris minus. Kuid… sellest ei saa mõelda. Mitte meenutada. Mitte lubada endale teha isegi väikest sammu mineviku reservuaaride suunas, muidu ma upun valu ookeanis… Kuid tegelikult, mis saab olla hullem, sellest, mis juba on? Mu praegune seisund on väljakannatamatu.

KEELD

Noh, olgu, las mõistavad mind hukka… Imelik, minus seisab seesmine keeld… Mitte minu. Või mitte ainult minu. Näib, et minu keeld – see on hirm sisemise valu ees pöördumisel minevikku on miski või keegi veel… Hetkeks tõuseb silmade ette hävitava ilmega mu tädi nägu, ma usaldasin talle oma nooruse saladust, – ta pigistab põlglikult huuli, andes mõista, et ma seisan viimasel piiril, mis lahutab mind mahapesematust häbist, ja üldse, mu käitumine, tema arvates on ebanormaalne. On veel mingi takistus – mingi tühjus, – mis lahutas mind konkreetsusest, sellest, et lõpuks teada saada tõde juhtunust, milline see ka poleks.