Читать онлайн «Talvetuli»

Автор Андерс де ла Мотт

Anders de La Motte

Talvetuli

Originaali tiitel:

Anders de la Motte

Vintereld

Forum

2018

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma

Kujundanud Britt Urbla Keller

Copyright © Anders de la Motte, 2018

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2019

ISBN 978-9985-3-4784-3

e-ISBN 9789985348512

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

Trükikoda Printon AS

Pühendatud Anette’ile kõige selle eest, mis me koos oleme teinud. Ja mis meid veel ees ootab.

Vedarp ja Vintersjö on fiktiivsed kohad. Samamoodi nagu Nedanås „Sügisroimas” ja Reftinge „Suve lõpus”, tuginevad need minu lapsepõlvemälestustele Loode-Skånest, peamiselt Bjuvi, Åstorpi ja Ängelholmi valdadest.

It must be winter in my heart.

There’s nothing warm in there at all.

I miss the summer and the spring.

The floating, yellow leaves of fall.

THE AVETT BROTHERS, „WINTER IN MY HEART”

PROLOOG

Ta oli alati järve armastanud. Juba ligi pool sajandit oli see koht olnud tema pelgupaik. Maailm, kust ei puudunud ka kurbus, kuid kus kurjus ei saanud kunagi kanda kinnitada. Vähemalt oli ta seda siiralt uskunud. Nüüd oli ta targem.

Värin jooksis üle keha, kui ta paadisilla äärel istus, ta tõmbas jalad jääkülmast veest välja. Kortsuline nahk, kõverad varbad, veenilaiendite peenike sinakas ämblikuvõrk pahkluudel. Millal see niimoodi läks? Millal talle vana naise jalad tekkisid?

Täpselt samuti nagu üleüldse vananemise puhul, ei saanud seda mingi kindla hetkega seostada. Pigem toimusid muutused hiilivalt nagu siis, kui sügisel lehed tasapisi langevad ja ühel hommikul ärgates on järve ümber kätte jõudnud talv.

Jää oli rannale juba paksu kriidise randi joonistanud, kõrged haralised puud sauna ja silla vahel olid õhtuse taeva taustal raagus. Varesekoloonia, kes nüüdseks olid puhkeküla ainsad külalised, silmitsesid teda kõrgelt puulatvadest, mustad ärksad silmad peas nagu pipraterad.

Pole midagi, mõtles ta. Ma ei lähe ujuma. Teil pole vaja muretseda.

Ta tõmbas jalad enda alla ja mässis saunalina tihedamini ümber keha. Liigutus pani paadisilla kõikuma, seda postide küljes hoidvad roostes ketid krigisesid kähedalt. Saunasoojus pääses rätiku alt välja ja muutus külma talveõhuga kohtudes auruks.

Ta silitas ettevaatlikult halle pragunenud laudu.

Sild oleks tulnud juba vähemalt kuu aega tagasi ära puhastada ja üle tõrvata, hoolikalt talveks ette valmistada nagu varasematel aastatel. Aga nagu paljude muudegi asjadega puhkekülas, oli ta võitlusest juba ammu loobunud. Alistunud möödapääsmatule. Või siis lihtsalt huvi kaotanud.

Pärast varasügisest infarkti, mis oli järjekorras juba teine ja arvatavasti eelviimane, nagu doktor Olsson tusaselt mainis, keelas arst tal talisupluse ära.

„Sinu süda ei talu rohkem koormust, Hedda. Mitte mingisugust …” Tegelikult peaks ta operatsioonile minema, majas on kirjade hulgas mitu kutset, aga ta jälestas haiglaid sama palju nagu arstegi.

Kõigest mõni nädal tagasi oli ta seepärast niihästi kutsetele kui ka doktori manitsustele käega löönud. Tema elu koosneb nagunii ainult teleka ees istumisest, kass süles, ja ennelõunaste, pärastlõunaste või õhtuste jookide najal teise, õnnelikumasse aega kandumisest. Ta püüab silme ette manada nägusid, hääli, naeru. Mälestusi möödunud suvedest ja talvedest. Mälestusi lastest. Tema lastest, nagu ta neid kutsus. Laura, Jack, Peter, Tomas. Ja muidugi Iben. Vaene, vaene Iben.