Читать онлайн «Rändava kassi kroonikad»
Автор Arikawa Hiro
ISBN 9789949855414
е-ISBN 978-9949-85-674-9
ISBN 978-9949-85-592-6
EELLUGU
„
Ma ei tea küll, kui lugupeetav too kass oli, kuid vähemalt nime omamises teen mina talle silmad ette. Iseasi, kas mu nimi mulle just meeldib. Üks on siiski kindel – minu sooga ei sobi see kohe mitte.
Nime sain ma endale vist mingi viis aastat tagasi. Umbes sel ajal, kui ma täisealiseks sain. Muide, jutte, kuidas kassi vanust inimaastatesse ümber arvestada, räägitakse erinevaid, kuid üldiselt arvatakse, et kassi esimene eluaasta vastab ligikaudu kahekümnele inimese eluaastale.
Tol ajal meeldis mulle põõnutada ühe kortermaja parklas seisva hõbedase universaali kapoti peal. Kui te nüüd küsite, miks just seal, siis põhjus on lihtne – sealt ei ajanud keegi mind alandavalt minema.
Arvestades, et inimene pole muud kui kahel jalal kõndiv hiigelsuur ahv, on ta tegelikult paras ülbik. Mis mõttes läheb ta põlema, leides kassi käpajäljed kapotilt, kui ta ise auto välja tuule ja vihma kätte jätab? Kassil on ju ometi õigus ringi kõndida! Kui aga kogemata kapotile jälgi teha, tormab inimene kohe meeleheites kohale ja muudkui ketrab: „Kõtt! Kõtt!”
Olgu sellega kuidas on, igal juhul oli selle hõbedase universaali kapott ideaalne magamiskoht. Minu esimesel elutalvel oli kapotikaas, mille päikesekiired olid nagu põrandaküte mõnusalt üles soojendanud, parim paik lõunauinakuks.
Lõpuks saabus kevad. Olin terve looduse aastaringi vastu pidanud. Mul vedas hirmsat moodi, et sündisin kevadel. Armastuse aastaaegu on kassidel teatavasti kaks – kevad ja sügis.
Sügisel sündinud kassipojad üldjuhul talve üle ei ela.Kord, kui olin päikesesoojal kapotil kerra tõmmates tukkuma jäänud, tundsin ühtäkki endal ülemäära sooja pilku. Ajasin silmad pilukile ning…
Pikk ja kiitsakas vidus silmadega noormees vaatas lummatult, kuidas ma põõnutan.
„Magad sa alati siin?”
Nojah! Mis siis?
„Sa oled jube armas. ”
Tean. Seda öeldakse sageli.
„Võin ma sind silitada?”
Too küsib luba?! Kss! Sirutasin tema ähvardamiseks esikäpad kergelt välja.
„Oled sina alles okkaline!” mossitas mees.
No mida on! Kas tahad öelda, et sind ei häiriks, kui sind magamise ajal paitataks?
„Niisama ei luba end silitada, ega?”
Hoo, päris taibukas teine. Tõsi, kui magamise ajal segamise eest hüvitist ei saa, siis…
Tõstsin pea veidi üles ja jälgisin, kuidas mees kilekotis sobras.
„Kassi jaoks ei ole mul küll midagi…”
Pole hullu, mulle sobib kõik. Manguja ei ole valiv. Isegi kammkarbi nahakurrust piisaks.
Kui ma kilekotist väljaupitavat pakki nuuskisin, patsutas mees hapult muiates mu pead.
Oi, oi! Käed eemale! Vara veel!
„See ei ole sulle hea. Pealegi on see liialt krehvtine!”
