Читать онлайн «Minu armas naine»
Автор Samantha Downing
Samantha Downing
Minu armas naine
Samantha Downing
My Lovely Wife
Berkley, an imprint of Penguin Random House LLC
New York 2019
Toimetanud Siiri Soidro
Kujundanud OÜ Rein R
All rights reserved including the right of reproduction in whole or in part in any form.
This edition published by arrangement with Berkley, an imprint of Penguin Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC.
Copyright © 2019 by Samantha Downing
Tõlge eesti keelde © Nele Mikk ja Tänapäev, 2019
ISBN 978-9949-85-606-0
e-ISBN 978-9949-85-666-4
Trükitud AS Pakett trükikojas
Üks
Ta jälgib mind. Naise sinisilmade klaasistunud pilk vilksab kord klaasile, kord tagasi minule. Silmitsen oma jooki ning tunnen samal ajal endal ta pilku ja mõtisklen, kas olen samavõrd huvitatud kui tema. Heidan talle pilgu ja naeratan, et oma huvi kinnitada. Tema naeratab vastu. Suurem osa ta huulepulgast on juba kadunud ja jätnud klaasiservale punaka jälje. Lähen naise juurde ja istun kõrvaltoolile.
Ta heidab juuksed seljale. Neis pole värvi ega pikkuse poolest midagi tähelepanuväärset. Huuled liiguvad, vormivad „Tere“ ja ta silmad hakkavad korraga särama. Need oleksid justkui seestpoolt valgustatud.
Füüsilises mõttes mõjun talle sama ligitõmbavalt kui enamikule selles baaris viibivaist naistest. Ma olen 39-aastane, suurepärases vormis, tihedate juustega, sügavate põselohukestega ja ülikonnaga, mis istub valatult. See ongi põhjus, miks ta mind vaatas, miks ta naeratas, miks tal on hea meel, et ma tema kõrvale maandusin. Minusugust meest oli ta otsima tulnud.
Libistan telefoni mööda baariletti tema poole. Ekraanil seisab sõnum.
Ta loeb ja kortsutab kulmu, tõstab pilgu vaheldumisi mulle ja langetab selle taas ekraanile. Kirjutan veel ühe sõnumi:
Ta kulmud kerkivad juuksepiirini, käsi tõuseb suule ja põsed löövad õhetama.
Piinlikkus näeb igal näol samasugune välja.Ta vangutab minu poole pead. Kahju, nii kahju. Ta ei teadnud.
Ta naeratab. See pole üdini aval naeratus.
Ma ei vasta enam ta kujutelmale – ma pole see mees, keda ta lootis kohata, ja nüüd ei tea ta enam, kuidas käituda.
Ta võtab telefoni kätte ja toksib vastuse:
Noogutan ja naeratan. Tema noogutab ja naeratab vastu. Näen, kuidas ta ajud ragisevad.
Ta eelistaks minu seltskonnast lahkuda. Ta tahaks minna ja leida mehe, kes kuuleks ta naeru ega peaks sõnu kirja panema.
Samas sunnib südametunnistus teda sallivusele. Petra ei taha olla pealiskaudne naine, kes tõrjub mehe vaid tema kurtuse tõttu eemale. Ta ei taha mind samamoodi ära põlata, nagu on teinud nii paljud teised.
Või nii ta eeldab.
Ta siseheitlus rullub mu silme ees lahti nagu kolmevaatuseline näidend ja selle lõpp on teada, vähemalt enamasti küll.
