Андерс де ла Мотт «Sügisroim»
белый сепиа серый

Читать онлайн «Sügisroim»

Автор Андерс де ла Мотт

Anders de la Motte

Sügisroim

Originaali tiitel:

Anders de la Motte

Höstdåd

Forum

2017

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma

Kujundanud Britt Urbla Keller

Copyright © Anders de la Motte, 2017

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Tiina Mullamaa, 2019

ISBN 978-9985-3-4719-5

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

Trükikoda Printon AS

Minu poegadele, kes ühel päeval vallutavad maailma.

Nedanåsi vald ja Mörkaby – nagu ka Reftinge minu romaanis „Suve lõpp” – on fiktiivsed kohad, olles siiski inspireeritud minu enda kodukandist Loode-Skånes, peaasjalikult Bjuvi, Åstorpi ja Svalövi valdades, mis asuvad Söderåseni kaunitel nõlvadel.

Mahajäetud kivimurd on päriselt olemas ega ole kaardil ära toodud, nii nagu ka tema kirjanduslik sugulane. Kuid põlvkondade kaupa suvitajaid teavad siiski, kus endine karjäär asub, nagu teatakse ka seda, et selle tume vesi on nii sügav, et ka Lõuna-Rootsi südasuvel ei tõuse selle temperatuur üle 20 kraadi.

The falling leaves Drift by my window. The falling leaves of red and gold. I see your lips, the summer kisses, the sunburned hands I used to hold. Since you went away the days grow long And soon I’ll hear old winter’s song But I miss you most of all my darling When autumn leaves start to fall Johnny Mercer

„Come little leaves”, said the wind one day. „Come over the meadows with me and play. Put on your dresses of red and gold. For summer is gone and the days grow cold. ” George Cooper

PROLOOG

Vee teekond algas kusagil sügaval vallseljaku pimeduses. Voolas oma maa-alusest allikast välja niisuguse hooga, et paiskus ülespoole, surudes end meeterhaaval läbi kalju, savi ja moreeni. Vallseljak oli rohkem kui kakssada meetrit kõrge ja inimese abita oleks vool lõpuks kiirust kaotanud. Pöördunud allapoole, leidnud juurte vahel tee nõlvu katvate lehtmetsadeni ja lõpetanud ojana mõnes järskude servadega jäärakus, mis lõikusid läbi vallseljaku külgede.

Kuid kahekümnenda sajandi alguses rajati keset vallseljakut kivimurd. Diabaas ja amfiboliit; mustad, tugevad kivimid, mis sobisid hästi hauakivideks.

Aplalt raiuti ja lõhati järjest sügavamale kaljusse kuni selle päevani, mil šaht ristus veevooluga, pakkudes sellele lihtsamat väljapääsu maapinnale. Ja veevool oli tänulik, purskudes välja sellise jõuga, mida mitte keegi ei olnud osanud ette kujutada. Umbes pool aastat hiljem pandi pumbad seisma, masinad viidi minema ja kivimurd jäeti maha.

Tasapisi jäi koht unustusse. Vesi muutis kivimurru sügavaks väikejärveks, mis oli kolmest küljest piiratud tumedate järskude kaljudega ja neljandal pool oli mõnemeetrine pank. Mets neelas juurdepääsutee ja alusmets võttis ala tagasi, kuni alles olid vaid mõned vanad võssakasvanud varemed ja kohe panga kõrval asuv lagendik, kus kivikillud olid kuhjunud nii tihedalt, et neist vähimgi elu läbi ei suutnud murda.

Alles kuuekümnendatel aastatel, kui metsamasinatel tekkis vajadus uute palkteede järele, taasavastati kivimurd. Kuigi sinna oli ligipääs tegelikult keelatud, sai see kaunis, unustatud koht ajapikku selle kandi noorte ujumiskohaks. Hea koht, kus kontrollivaid pilke kartmata takistamatult kokku saada ja teha, mida süda lustib. Selleks ajaks ei mäletanud enam keegi, kui sügav kivimurd on. Mõned kinnitasid, et vesi oli kakskümmend meetrit sügav, teised, et nelikümmend. Mõned väitsid isegi, et kivimurd on põhjatu, kuidas iganes niisugune asi võimalik peaks olema.

Книгогид использует cookie-файлы для того, чтобы сделать вашу работу с сайтом ещё более комфортной. Если Вы продолжаете пользоваться нашим сайтом, вы соглашаетесь на применение файлов cookie.