Читать онлайн «Ja siis oli ta läinud»

Lisa Jewell

Ja siis oli ta läinud

Inglise keelest Nele Mikk

Originaal:

Lisa Jewell

Then She Was Gone

Atria Books

Toimetanud Marju Lina

Kaane kujundanud Maria Sundberg

Kaanefoto: Adobe Stock / Elena Rostunova / Evannovostro

Copyright © Lisa Jewell 2017

Autoriõigus tõlkele: Nele Mikk ja OÜ Eesti Raamat, 2020

Kõik õigused kaitstud.

ISBN 978-9949-091-28-7

ISBN 978-9949-091-29-4 (epub)

E-raamat OÜ Flagella

Märkus tegelase Sara-Jade Virtue nime kohta

Nime Sara-Jade Virtue andis mulle tegelik Sara-Jade Virtue, kes võitis eelmisel aastal oksjoni nimega „Get In Character“, millega kogutakse raha Suurbritannia heategevusorganisatsioonile CLIC Sargent. Juhtumisi on Sara-Jade üks ägedamaid, kaastundlikumaid ja mõjukamaid inimesi, kes praegu Briti kirjastusilmas tegutseb, ja ma olen väga uhke, et tohtisin tema nime kasutada.

CLIC Sargenti missioon on muuta seda, mis kaasneb vähi­diagnoosi saamisega noores eas. Ühing leiab, et vähki põdevatel lastel ja noortel on õigus võimalikult heale ravile, hoolele ja toele kogu raviperioodi vältel ja pärast seda. Ja et nad väärivad võimalust elada vähiravi järel täisväärtuslikku elu.

Proloog

Need kuud, tema kadumisele eelnenud kuud olid maailma parimad kuud. Tõesti. Lihtsalt erakordsed. Iga hetk tundus kui kingitus, mis teatas: siin ma olen, järjekordne täiuslik hetk – kas suudad uskuda, kui tore ma olen? Iga hommik oli üks ripsmetuši ja elevuse virvarr, kiirenev pulss, kui ta lähenes kooliväravatele, õilmitsev rõõm, kui ta poissi silmas. Kool polnud enam puur: see oli täis tema armuloo saginat, see oli eredalt valgustatud võttepaik.

Ellie Mack ei suutnud uskuda, et Theo Goodman võiks tahta temaga kohtama minna. Theo Goodman oli üheteistkümnendas klassis nägususelt teine poiss. Lisaks oli ta olnud kaheksanda, üheksanda ja kümnenda klassi kõige nägusam poiss. Aga mitte seitsmenda. Seitsmendas klassis polnud ükski poiss vaatamist väärt. Siis olid nad kõik pisikesed punnis silmadega tited, kes kandsid tohutu suuri jalanõusid ja lohvakaid spordijakke.

Theo Goodmanil polnud veel oma tüdrukut olnud ja kõik kahtlustasid, et ta on homo. Oli ta ju poisi kohta kuidagi liiga kenake ja kõhn. Ja põhimõtteliselt lihtsalt väga tore. Ellie oli juba aastaid temaga käimisest unistanud, olgu ta kasvõi homo. Ta oleks rõõmustanud kasvõi Theoga sõbrustamise üle. Poisi noor ilus ema saatis ta iga päev kooli. Naisel oli spordikott käes ja juuksed hobusesabas, ning tavaliselt tilpnes neil kannul ka väike valge koer, keda Theo tavatses sülle võtta ja põsele musitada, enne kui ta tolle õrnalt tagasi kõnniteele asetas, emale musi tegi ja väravast sisse lonkis. Tal polnud vahet, kes seda nägema juhtus. Tal polnud piinlik ei oma puudritupsust koerakese ega ema pärast. Ta oli enesekindel. Siis, ühel heal päeval kohe pärast eelmise aasta suvevaheaega, oli ta Elliet kõnetanud. Lambist. See oli lõunapausi ajal midagi seoses ühe või teise kodutööga, ning Ellie, kes ei teadnud mitte millestki eriti midagi, taipas otsekohe, et Theo pole mingi homo ja räägib temaga sellepärast, et ta poisile meeldib. See oli ilmselge. Ja siis, nagu nipsust, olidki nad paar valmis.