Читать онлайн «Kuigi sa proovid olla hea»

Trükikoda Printon AS

Sulavesi ja vereside

Ma kuulan su juuste häält oma sõrmede all ning hingan sind sisse. On pime. Nii pime on ainult suletud ruumis, ma pole eal leidnud sellist pimedust lahtise taeva all. Ma ei näe sind ja su juuksed tunduvad niisama udupehmed kui alati. Kummaline, et nii suurel, valju hääle ning järskude liigutustega mehel on nii pehmed juuksed!

Tollal, kui me kohtusime Kasevalla raskete lagede all, mis olid mustad tõrvikusuitsust, kui me vahetasime noogutusi sealsetes pikkades koridorides, pelutas mind sinu hääle kandvus. Su sõnad kostsid alati teiste seast välja ning sinu sammudki kajasid kivipõrandatel valjemini kui teiste omad.

Ma jäin alati seisma, et kindlaks teha, kummalt poolt sa tuled, ning kõhklesin otsustusvõimetult, segaduses, kas peaksin sulle vastu astuma või eemale kõndima.

Enamjaolt kõndisin eemale – kinnitasin endale, et see pole argus, vaid terve mõistus, ei tasu piinata end kellegagi, keda ma nagunii saama ei saa. Võõra kuninga saadik, kelle kohta iga teenijapiiga teadis, et ta on salakuulaja ning mängib kahe otsaga mängu. See ei olnud minu jaoks.

Sul oli kuuma liiva meenutav nahk ja selged vesihallid silmad. Leidsin erakordselt meeldiva olevat su viisi juua mesiveini otse pudelist ning kühm su ninajuurel ahvatles mind üliväga.

Ma vastasin viisakalt naeratustele ning ei keeldunud tantsust. Keegi poleks võinud näha, nagu kohtleksin ma sind erinevalt ükskõik millisest teisest mehest.

Öösiti surusin reied ja põlved kokku, pigistasin pihus rasket kullast käevõru, mille sa olid toonud austuse märgiks mu isa vastu, ja meeletumatel hetkedel vajutasin võru veidi loperguseks.

Ma ei valetanud kunagi.

Ma ei näinud sind kunagi unes.

Kui algas sõda, tahtis mu isa sinust vabaneda. Aga oleks ta su ära saatnud, teinuks see tühjaks kogu eelmise sügise ja talve, mil sinu vastu kõiksugu viisakust, usaldust ja austust üles sai näidatud. Nii läks isa vastumeelselt sõtta ning jättis ema valvama majapidamise, maa ja kõigi külaliste üle.

Sa arvasid, et nüüd on sul voli. Paberid, mis ootasid allkirju ja pitsateid, olid juba valmis.

„Kulla isand,” vastas mu ema, „see on tugev põrand, millel te seisate – ning meie inimesed on veel kõvemast tõust. Teie soovile ma järele anda ei saa ja samuti ei või ma lubada teil praegu lahkuda. Aga kui teil selle katuse all tõesti igavaks on läinud, külastate ehk jahimaja? Mu vanemad lapsed tutvustavad teile kindlasti meeleldi oma lapsepõlvepaiku. Oh, ja mõistagi ei saada ma teid praegusel keerukal ajal ära ilma saatesalgata. ”

Sa jäid hetkeks sõnatuks, aga leppisid targasti olukorraga. Saali seinaääred olid täis Kasevalla mehi ja naisi. Sageli on minu ema peetud pehmeks ja järeleandlikuks, sest tema oskab teeselda niisama hästi kui sina. Kuid seesugune arvamine on suur viga, mis mõnelegi kalliks maksma on läinud.