Читать онлайн «Linnukohus»

Trükitud Euroopa Liidus

1

Pulss kiirenes, kui sammusin läbi hääletu metsa. Sekka üksik linnukarje, muidu vaid hallid raagus lehtpuud, tihe rägu ja siin-seal sinkjasroheline kadakas kahvatus aprillipäikeses. Seal, kus kitsas metsatee kingu tagant välja keeras, ilmus nähtavale valgete sirgete kaskede võssakasvanud allee. Iga kase ladvas oli suur oksapusa nagu alustatud linnupesa. Allee lõpus paistis valgeks pleekinud lippaed ja värav. Värava taga maja. Kiltkivikatusega väike vana puumaja.

Sulgesin enda järel kuuldamatult värava, astusin üle õue ja üles paarist trepiastmest, mis viisid välisukse juurde. Keegi ei tulnud avama, kui ma koputasin, ja ma kohkusin pisut. Panin kotid trepile, läksin tagasi ja hakkasin astuma mööda kiviplaate, mis moodustasid maja ümber teeraja. Maja ees vaade avardus. Taamal teispool fjordi lebasklesid violetsed mäed, kus paistis üksikuid lumelaike. Mõlemast küljest piiras krunti võsamets.

Mees seisis eemal aias üksikute sihvakate puude all, pikk tumesinises villases kampsunis selg. Ta võpatas, kui ma halloo hüüdsin. Keeras ringi, tõstis tervituseks käe ja tuli raskete saabastega üle kulukarva maa minu poole. Hingasin sügavalt. Neljakümnendates aastates nägu ja keha, mees ei paistnud mingit hooldust vajavat. Peitsin üllatuse naeratuse taha ja astusin talle paar sammu lähemale. Ta oli tõmmu ja suure kondiga. Ei vaadanud kätt andes silma, vaid minust mööda.

„Sigurd Bagge.

„Allis Hagtorn,“ ütlesin ma ja surusin kergelt ta suurt kätt.

Mitte miski tema pilgus ei andnud märku, et ta mu ära tundis. Või oli ta nii hea teeskleja.

„Kus asjad on?“

„Teisel pool maja. “

Aed tema taga oli surnud põõsaste, vettinud kõrte ja kibuvitste talvehall tragöödia. Kevade saabudes muutub see džungliks. Ta märkas mu murelikku ilmet.

„Jah. Siin on kõvasti rassimist. “

Ma naeratasin, noogutasin.

„Aed on mu naise pärusmaa. Mul on vaja, et keegi mind aitaks, kuni ta on reisil. “

Sammusin mehe kannul maja taha. Ta võttis mu koti kummassegi kätte ja astus esikusse.

Ta juhatas mu teisele korrusele, astus vanast trepist tüminal üles. Mööbel mu toas oli lihtne: kitsas voodi, kummut ja kirjutuslaud. Lõhnas puhtalt. Voodi oli lilleliste asemeriietega üles tehtud.

„Kena tuba. “

Ta keeras vastamata ringi, kummardus ja väljus, näitas peaga mu vannitoa poole ja läks trepist alla, mina tema kannul, välja ja ümber maja, üle õue väikese kuuri juurde. Puit nagises, kui ta ukse lahti tõmbas ja seina poole osutas: reha, labidas, maakirves. „Kõige pikema rohu puhul läheb vaja vikatit, kas oskad sellega ümber käia?“

Ma noogutasin, neelatasin.