Читать онлайн «Varjude Jack. Sari "Orpheuse Raamatukogu"»
Автор Zelazny Roger
Orpheuse Raamatukogu
1/2019
Roger Zelazny
Varjude Jack
Originaal:
Jack of Shadows
1971
Sarja koostaja Raul Sulbi
ISSN 2228-0464
ISBN 978-9949-661-15-2 (trükis)
ISBN 978-9949-661-16-9 (epub)
Copyright © 1971 by Roger Zelazny
Tõlkinud Tatjana Peetersoo © 2019
Järelsõna autor Raul Sulbi © 2019
Kaanepildi autor Meelis Krošetskin © 2019
Toimetanud Eva Luts
Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi
Kirjastus Fantaasia
Tartu 2019
Trükitud OÜ Greif trükikojas
«Veneetsia kaupmees»
1 William Shakespeare, «Veneetsia kaupmees», Georg Meri tõlge, Eesti Riiklik Kirjastus, 1960. [ ↵ ]
EESSÕNA
MINULT KÜSITAKSE VAHEL, kas pealkiri «Varjude Jack[1. ]» peaks vihjama mängukaardile, mida kasutatakse mõnes müstilises mängus, näidates samas mu peategelase nime ja geograafilist asukohta. Vastus on: jah. Olen kaua olnud võlutud veidratest kaardipakkidest ja üksvahe oli mul neist ulatuslik kollektsioon.
«Haa!» vastavad nad tavaliselt seda tunnistust kuuldes. «Siis seob see kaartide värk ja vihje varjudele selle loo mingil sügaval alateadvuslikul tasandil teie Amberi raamatutega, õigus eks?»
Noh, ei ole. Viimane kord, kui alateadvuse katakombides käisin, ei suutnud ma leida mingit ühendust. Mind köitsid lihtsalt kujundid. Aga teisest küljest – keegi pole mult küsinud: «Miks Jack?»
Võiksin sellele vastata: Jack Vance.
Selles raamatus, minu kümnendas, otsustasin proovida midagi niisugust nagu need haruldased ja eksootilised süžeed, mida olen imetlenud nii paljudes Jack Vance’i lugudes. Paistab vaid õiglasena, et kui olin asjad läbi mõelnud, panin pealkirja, milles on «Jack», erilise, avaliku austusavaldusena Vance’ile. Nüüd te kõik teate.
Arvan, neid järeldusi Amberiga seoses võis tekitada fakt, et see raamat ilmus kahe samasse sarja kuuluva raamatu, «Amberi üheksa printsi» ja «Avaloni püsside» vahepeal.
Aga kuigi raamatu atmosfääris võis peituda midagi Jack Vance’ilt, siis mitte tegelaskujus. Võtsin oma avatsitaadi «Veneetsia kaupmehest» vaid seetõttu, et see paistis asjakohasena, kui olin seda kontekstivälisena uurinud.
Shakespeare’i näidend, millele ma tegelikult tänu võlgnen, ilmus kaheksa aastat pärast «Kaupmeest». Vihjan «Macbethile». Tõsi, Birnami metsa Jack ei juhtu, ja näidendis pole ühtegi tsitaati, mida ma oleksin tahtnud välja võtta ja siin kasutada. Kuid Jacki iseloom teeb läbi huvitava arengu, mis sarnaneb kuidagi Shakespeare’i portreega verisest šotlasest. Ma ei julge sel teemal rohkem rääkida, sest ma arvan, et tutvustused ei peaks jutustuse kohta midagi välja lobisema. Keegi J. I. M. Stewarti-nimeline peaaegu rikkus minu jaoks aastaid tagasi «Edevuse laada».See pole üks mu eksperimentaalsetest raamatutest nagu «Valguse ja varju olendid», «Liivauksed», «Tuhasild», «Teemärgid» või «Kassisilm». Neis viies raamatus ma töötasin välja mitmeid meetodeid, mida kasutasin paljudes teistes. See on professionaalsem töö, milles tean täpselt, mida tahan teha ja kuidas selleni jõuda, protagonist nagu alati suunda näitamas. Neist viiest eelnes «Varjude Jackile» vaid «Valguse ja varju olendid». «Jackile» selles valguses tagasi vaadates tunnen, et võisin «Valguse ja varju olendites» omandada teatud oskuse kirjeldada kummalisi asju lühidalt ja impressionistlikult, ja see võis kanduda nii «Üheksasse printsi» kui «Jacki». Ja võib-olla ka mitte. Mulle tundus nii.
