Читать онлайн «Takerdunud maa. Sari "Orpheuse Raamatukogu"»
Автор Buckell Paolo Bacigalupi, Tobias S.
Orpheuse Raamatukogu
2/2019
Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell
Takerdunud maa
Originaal:
The Tangled Lands
2018
Sarja koostaja Raul Sulbi
ISSN 2228-0464
ISBN 978-9949-661-21-3
ISBN 978-9949-661-22-0 (epub)
The Alchemist © 2010 by Paolo Bacigalupi.
Alkeemik. Tõlkinud Martin Kirotar, © 2012
The Executioness © 2010 by Tobias S. Buckell.
Hukkajanna. Tõlkinud Maria Reile, ©2019
The Children of Khaim © 2018 by Paolo Bacigalupi.
Khaimi lapsed. Tõlkinud Andreas Ardus, ©2019
The Blacksmith’s Daughter © 2018 by Tobias S. Buckell.
Sepa tütar. Tõlkinud Tatjana Peetersoo, ©2019
Järelsõna autor Raul Sulbi © 2019
Kaanepildi autor Meelis Krošetskin © 2019
Toimetanud Eva Luts
Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi
Kirjastus Fantaasia
Tartu 2019
Trükitud OÜ Greif trükikojas
I OSA
ALKEEMIK
Paolo Bacigalupi
1
Oma viimast voodit naabrile müüa on raske. Raskemgi veel, kui su ainus laps klammerdub ämblikuna voodiraami külge ja iga kord, kui sa üritad teda eemale kiskuda, karjub ta nii, nagu raiutaks tal käsi otsast
Neli Alacani meest olid juba kohal, näljased ja õnnelikud, et said oma rammuga paar penni teenida. Ka Lizca Sharma seisis sealsamas oma kallis teemantidena sädelevas kleidis ja vaatas, et neljasambaline voodi väljaviimisel viga ei saaks.
See voodi oli tõeliselt massiivne mööbliese, lapse jaoks lausa naeruväärne. Jiala ei vajanud oma väikeste käte ja jalgade sirutamiseks nii laiu avarusi. Kuid raami sisse olid graveeritud Jhandpara hõljuvate paleede pildid. Sammaste ümber põimunud iidsed pilvedraakonid ronisid üles voodikatte poole, kus kokkurullitud võrke hoidvad puitküünised nutika vaskklambri ja hingede abil avanesid, et palava ilma puhul sääsevõrgud valla päästa.
See oli ilus voodi. Väga fantaasiaküllane. Täis Jhandpara kunagise hiilguse elujõudu. Antiikese, mis oli valmistatud pistrikupuust – peenest punakast puidust, mis oli nüüdseks juba ammu okasväätide alla mattunud – ja seetõttu kolmekordselt väärtuslik.Voodi müügist saadud rahaga oleksime mitu kuud süüa võinud.
Aga kuueaastase Shiala jaoks, kes armastas seda voodit ja oli juba näinud, kuidas kogu ülejäänud mööbel ükshaaval kadus, paistis kõik hoopis teistmoodi.
Ta nägi, kuidas meie teenijad ja lapsehoidjad haihtusid nagu kuumal ahjuraual sisinaga aurustuvad veepiisad. Ta jälgis seinavaipade lagunemist ja nägi, kuidas meie geomeetriliste mustritega vaibad alacanlaste õlgadel minema kanti, kui meesterodu meie marmorsaalidest välja marssis, tihedalt üksteise järel nagu vorstid lihakarnis. Voodi oli viimane piisk karikasse. Neil päevil kajasid meie tubadest vastu ainult meie endi harvad sammud. Varikatuste all ei kõlanud enam klaveri hääl ja meie maja viimane soojuseraas oli põgenenud minu väävlihaisusesse töötuppa, kus lõõmas veel üksik lõke.
Jiala jaoks tähendas tema üüratu ja kauni voodi kadumine viimast võimalust vastu hakata.
«EIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!»
Esmalt katsusin teda lohutada, siis eemale lohistada, aga ta oli imikueast saadik kasvanud ja meeleheide andis talle jõudu juurde. Kui ma ta madratsi küljest lahti rebisin, haaras ta ühest jämedast voodisambast ja põimis oma käed selle ümber. Ta surus põse vastu pilvedraakoni soomuseid ja karjus edasi.
