Читать онлайн «Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia. Sari "Orpheuse Raamatukogu"»

Trükitud OÜ Greif trükikojas

Partnerile

1. peatükk

Seal oli müür. See ei paistnud tähtis olevat. See oli ehitatud tahumata kividest ja rohmakalt mörditud. Täiskasvanu võis sellest vabalt üle vaadata ja lapski üle ronida. Maanteega ristumise kohal kahanes see värava asemel lihtsalt geomeetriaks, üheks jooneks, piiritähise ideeks. Kuid see idee oli päris. See oli tähtis. Seitsme põlvkonna jooksul polnud maailmas olnud midagi tähtsamat sellest müürist.

Nagu kõik müürid, oli see mitmetähenduslik, kahepoolne. Mis asus seespool ja mis väljaspool, sõltus sellest, kummal pool te ise olite.

Ühelt poolt vaadatuna ümbritses müür viljatut kuuekümneaakrist välja, mida nimetati Anarrese Kosmosejaamaks. Sellel väljal seisis paar suurt portaalkraanat, stardiplatvorm, kolm laohoonet, veoautode garaaž ja ühiselamu. Ühiselamu nägi välja vastupidav, määrdunud ja kurblik; selle juures polnud aeda, polnud lapsi; võis selgelt näha, et see pole mõeldud elamiseks ega isegi pikemaks peatumiseks. Tegelikult oli see karantiin. Müür piiras mitte ainult maandumisväljakut, vaid ka kosmosest saabuvaid laevu ja inimesi, kes tulid nende laevadega, ja maailmu, millest nad tulid, ja ka ülejäänud universumit. See piiras universumit, jättes Anarrese vabana väljapoole.

Vaadates teiselt poolt, piiras müür Anarrest: kogu planeet oli selle sees nagu üks suur karantiinis vangilaager, ära lõigatud teistest maailmadest ja teistest inimestest.

Palju inimesi tuli teed mööda maandumisväljaku poole või seisis seal, kus tee müüri läbi lõikas.

Seal käis sageli inimesi naabruses asuvast Abbenay linnast, lootuses näha kosmoselaeva või siis lihtsalt müüri vaatamas. Lõpuks oli see ju ainus piirav müür nende maailmas. Mitte kuskil mujal ei näinud nad silti kirjaga «Läbiminek keelatud». Eriti kiskus sinnapoole noorukeid. Nad kõndisid müüri juurde; nad istusid sellele. Sealt võis juhtuda nägema meeskonda, kes laohoonetes veokitest kaste maha laadis. Stardiplatsil võis isegi kaubalaev seista. Kaubalaevad saabusid ainult kaheksa korda aastas – teatades ette vaid Kosmosejaama ametnikele, nii et kui pealtvaatajatel piisavalt vedas, et mõnda näha, oli see kunagi nende jaoks väga põnev olnud. Aga seal nad istusid – ja seal seisis laev, jässakas must torn kaugel eemal väljal keset liikuvate kraanade segadikku. Ja siis tuli üks naine laohoone vahtkonnast ja ütles: «Tänaseks me lõpetame, vennad. » Ta kandis Kaitsejõudude käesidet, mis oli peaaegu sama haruldane vaatepilt kui kosmoselaevgi. See oli natuke põnev. Aga kuigi tema toon oli leebe, oli see väga otsustav. Ta oli selle vahtkonna ülem ja kui teda provotseeriti, olid ta alluvad valmis teda kaitsma. Ja igatahes polnudki seal midagi vaadata. Tulnukad, need võõrilmlased, peitsid ennast oma laevas. Ei mingit vaatemängu.