Читать онлайн «Lily ja kaheksajalg»

Kaheksajalg

Ma näen seda esimest korda neljapäeval. Tean, et see on neljapäev, sest neljapäevaõhtud on need õhtud, mille mu koer Lily ja mina pühendame jutuajamistele poistest, kes on meie meelest nunnud. Lily on kaheteistkümneaastane, mis teeb koera-aastates kaheksakümmend neli. Mina olen nelikümmend kaks, mis teeb koera-aastates kakssada üheksakümmend neli – aga nagu hästi noor kakssada üheksakümmend neli, sest ma olen päris heas vormis ja paljud ütlevad, et mulle võiks pakkuda kakssada kolmkümmend kaheksa, mis teeb tegelikult kolmkümmend neli. Ma räägin meie vanustest nii sellepärast, et me oleme mõlemad pisut ebaküpsed ja meile kipuvad meeldima nooremad tüübid. Me peame maha pikad vaidlused Ryanite teemal. Mina olen Goslingi pooldaja, sellal kui Lily on Reynoldsi tüdruk, kuigi ta ei oska nimetada ainsatki selle mehe filmi, mida ta oleks nõus kaks korda vaatama. (Phillippe jäi mängust välja juba aastaid tagasi, sest me ei jõudnud üksmeelele, mismoodi tema nime hääldada. Fillipi? Fillipei? Ja sellepärast ka, et ta ei mängi enam eriti. ) Siin on veel Mattid ja Tomid. Me vaidleme Bomeri ja Damoni ning Brady ja Hardy teemadel, sõltuvalt sellest, missugune nädal on seljataga. Ja lõpuks veel Bradleyd, Cooper ja Milton, kellest viimane on rangelt võttes palju vanem ja ammuilma surnud, ning ma pole üldse kindel, miks mu koer teda ühtelugu jutuks võtab, kui välja arvata see, et talle meeldivad lauamängud, mida me mängime harilikult reedeti.

Igatahes, kõnealusel reedel me arutleme Chriside üle: Hemsworth, Evans ja Pine. Just siis, kui Lily nagu muuseas soovitab, et ka Chris Pratti arvesse võtaksime, märkan ma kaheksajalga. Seda, et sa kaheksajalga näed, ei juhtu just tihti, rääkimata siis veel oma elutoas, rääkimata siis veel sellest, et oma koera peas nagu sünnipäeva torbikmütsi, ja seetõttu olengi ma hetkega pahviks löödud.

„Lily!”

„Me ei pea Chris Pratti arvesse võtma, ma lihtsalt pakkusin,” ütleb ta.

„Ei… mis asi see sul seal peas on?” küsin ma. Kaks kaheksajala kombitsat ripuvad mööda ta nägu alla nagu mütsipaelad.

„Kus?”

„Mis mõttes, kus? Seal. Paremal pool meelekoha juures. ”

Lily vaikib hetke. Ta vaatab mulle korraks otsa ja meie pilgud kohtuvad. Ta pöörab pilgu ära vaid selleks, et üles kaheksajala poole kiigata. „Ah see. ”

„Jah, see. ”

Kallutan end otsekohe tema poole ja haaran tal koonust nagu siis, kui ta oli veel kutsikas ja kippus liiga palju haukuma, olles iga uue asja olemasolust, millega ta kokku puutus, nii elevil, et pidi esitama teravate katkendlike nootidega vaimustuslaulu: VAATA! SEDA! SEE! ON! KÕIGE! IMELISEM! ASI! MIDA! MA! EALES! NÄINUD! OLEN! MILLINE! SUUREPÄRANE! AEG! ELAMISEKS! Ükskord, kui olime alles koos elama hakanud, suutis ta selle ajaga, kui ma duši all käisin, kõik mu number nelikümmend seitse jalanõud kolm tuba edasi trepi juurde tarida. Kui küsisin, miks ta seda tegi, vastas ta puhtas veendumuses: NEED! ASJAD! MIDA! SA! JALGADE! OTSA! PANED! PEAKSID! TREPILE! LÄHEMAL! OLEMA! Nii pulbitsev ja ideedest pakatav.