Tonu Onnepalu

Kirjanik Tonu Onnepalu veetis 2007. aasta sugisel kuu aega Brusseli lahedal Flandrias vanas majas, kus moned toad olid moeldud kulalistubadeks kirjanikele. Kaesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Onnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lahimast umbrusest saab nii mondagi teada. Onnepalu motiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja...

Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukat...

Paradiis on uks koht ja uks aeg. Koht - vaike kula Hiiumaa laanerannikul metsa ja mere vahel, aeg - pohiliselt 1980. aastate lopp. See aeg ja see koht jouavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-muutilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, uhe kula ja seal elanud inimeste lugu. Tonu Onnepalu maalib oma uues raamatus varvikaid pilte selle ka...

Review Onnepalu... goes further than Milan Kundera.... [his work] not only laughs at the dogma of the Soviet era, but also shows, by means of penetrating images, the commercialized mediocrity of the Western democracy. It unmasks the hypocrisy and superficiality of the mechanisms of power, including 'official' culture. (World Literature Today) Radio could be read - and this complex...

Tõnu Õnnepalu uus raamat koondab valiku kirjandusele pühendatud esseedest, mis on kirjutatud aastatel 1992–2011. Kahekümne kolmest esseest (millest kaks on varem ilmumata) koosnev kogumik moodustab omamoodi väikese kirjandus- ja mõtteloo, pajatades korraga nii ühe inimese kirjandus- ja elunägemise arengust kahekümne aasta jooksul kui ka kogu (eesti) kirjanduses ja ühiskonnaski toimunud muutustest....

Tõnu Õnnepalu luulevormis päevik on kirjutatud 2008. aastal, peamiselt Järvamaal Esnas. „Üks aasta! See on ju nii pikk aeg. Teha midagi (ja sealjuures mitte rutiinset) üks aasta järjekindlalt iga päev, minu jaoks oli see põnev ülesanne. Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka s...

Aga igaühel on mingi eesmärk. Kes tahab saada rikkaks, kes surra, kes leida armastuse, kes mingitki tööd, kes elab päevast päeva, sest küll iga päev muretseb ise enda eest. Võib-olla tuleb homme katastroof. Võib-olla õnnestub kellelgi lõpuks internet kokku lasta.Võib-olla tuleb suur vihm või suur põud, suur külm või suur kuum, veeuputus või veepuudus. Aga mis me sinna teha saame? Täna peab reisija...

XX sajand, selle lootusrikas koidik, aasta 1910, vonGrünewaldtide Orrisaare (Esna) mõisa klaasverandal. Kõik on alles nii, naguikka on olnud, kõik uus on alles õhus, kõik alles loodavad sellest kõigestmidagi, eriti muidugi noored, nagu Freifraulein Lisi von G. Tema elu peabtingimata tulema hoopis teistsugune kui see, mida elavad tema ema ja isa! Jatulebki. Ainult muidugi ei oska preili von G. seal...

Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall.

„Viimane sõna“ pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt:„Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseen...